Vähihaigus on võidetav! Ettevõtja Taavi Kotka (40) ja logistik Argo Aonurm (41) sattusid peaaegu üheaegselt verevähiga haiglasse ja said seal sõpradeks. Koos käidi läbi ränk ravi ning saadi terveks. Ka Eesti tulevikku näevad nad enam-vähem sarnaselt, kuigi üks toetab liberaale, teine EKREt.

Kes sõjaväes koos teeninud või lausa rindel käinud, teavad, et kamraadid, kellega koos seal sõdurisuppi söödud ja kaevikumudas roomatud, jäävad eluks ajaks üksteise jaoks erilisteks. Ettevõtja, kunagine majandusministeeriumi IT-asekantsler, e-residentsuse üks arhitekte Taavi Kotka põdes nooruses verevähki. Sellel rindel võitles ta koos palatikaaslase Argo Aonurmega, kellest kujuneski tema eriline sõber. Isegi poliitilised erimeelsused, mis justkui Eesti ühiskonda lõhestama kipuvad, ei sega. Need on ju tegelikult tühised, kui võrrelda tõeliselt oluliste asjadega. Ekspress palus kahel sõbral 20 aasta tagust heitlust elu eest meenutada.

Argo on Pärnu poiss,Taavi Kilingi-Nõmmelt. Enne elumuutvat 1999. aastat olid mõlemal umbes 20aastasel noormehel omad tegemised ja unistused.

Pärnu Koidula Gümnaasiumi lõpetanud Argo siirdus Tartusse metsandust õppima. „Isa sai tagasi vanaisa vanad talumaad, seal sai saetud ja „puitu nuusutatud“. Looduses olemine meeldis mulle väga,“ räägib Argo.

Kooli kõrvalt töötas pikk turske Argo turvamehena. Alguses valvas lihtsamaid objekte, hiljem pidas korda Atlantise ööklubis.

Taavi oli varakult kõva käsi IT-s. Nohik, nagu ise ütleb. Ta lõpetas Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumi ning asus ülikooli informaatikat õppima, samal ajal töötas programmeerijana firmas, mis ehitas noorele Eestile rahvastikuregistrit.

„Olin ka kõva kossumees. Käisin viis korda nädalas jõusaalis. Kaalusin umbes sama palju nagu täna – 92-93 kilogrammi – kuid mul polnud grammigi rasva, biitseps oli ikka korralik!“ räägib Taavi.

Mõlemad noormehed ei suitsetanud ega tarbinud alkoholi.

Siis ühtäkki muutus kõik.

Argo: „Kevad tuli.Kõik plaanid olid paigas, oli tarvis veel kooliasju kõvasti teha, aga ühel hetkel, nagu noaga lõigatud, mitte midagi ei jaksanud teha. Kogu aeg olin väsinud, tahtsin ainult magada.“

Tema kaelale kasvas muna, üks lümfisõlm läks väga suureks. „Toona oli kombeks, et ega arsti juurde ju ei lähe. Võtsin valuvaigistit ja määrisin kaelale salvi. Mõtlesin, et ehk on kurgupõletik. Aga mõne nädalaga kasvas muna nii suureks ja enesetunne läks nii kehvaks, et töölegi enam ei jaksanud minna. Ärkan hommikul üles, joon oma kohvi ära, sätin välja, aga kui olen kakskümmend sammu astunud, tahaks kohe ümber pöörata ja voodisse tagasi minna,“ räägib Argo.

Ühel varahommikul kaotas ta tööl olles mitmeks tunniks meelemärkuse. See juhtus Tartu postkontoris, kus praegu asub IT-firma Playtech.

Postitöötaja soovitas minna arsti juurde ja nii Argo viimaks oma perearsti Kristi Taime juurde jõudis. Tema suunas mehe Vallikraavi tänavale onkoloogiahaiglasse. Kaelale kasvanud munast võeti biopsia ja paari päeva pärast lõigati kogu lümfisõlm välja.

1999. aasta märtsi keskel tutvustas doktor Taim Argole uuringute tulemusi. „Šokk oli nii suur, et ei mäletagi, mida arst täpselt ütles. Aga ta ütles, et mul on eriti agressiivne vähk ja peaksin minema kiiresti ravile. Ma veel arvasin, et äkki ootaks raviga kevadeni – saan kooli ära lõpetada. Arst ütles, et kui kevadeni ootan, olen suveks juba kusagil puhkepaigas...“

Taavil andis haigus endast märku veel varem. „Mul tekkisid 1998. aastal kaela peale munad. Aga noh, kes see loll ikka arsti juurde läheb! Tegin trenni nagu loom, mingit väsimust ei olnud. Ei tulnud mõttessegi, et võiksin haige olla. Ainult südameprobleemist teadsin juba lapsepõlvest,“ räägib Taavi.

Munad tema kaelal jäid silma Taavi sõbra arstitudengist tüdruksõbrale, kes soovitas arsti juurde minna. Taavi perearst oli samuti Kristi Taim. Esimene biopsia näitas, et midagi hullu ei ole. Igaks juhuks tehti teine veel ja ikka mitte midagi. Ent munad Taavi kaelalt ei kadunud ja 1999. aasta veebruaris tehti kolmaski biopsia. Õige diagnoosi panemiseks kulus kokku pool aastat!

„Istusin seal Vallikraavis arsti kabineti ukse taga. Kirurg tuleb korraks uksest välja, paneb käe õlale ja ütleb: „Noormees, see teie haigus on raske, tõenäoliselt ka ravitav. Soovin teile jõudu!“ ja kadunud ta ongi. Siis istun seal, suu ammuli. Tüdruksõber on kõrval – see juba nutab. Tahan öelda: oot, aga tohtrihärra, mis haigus see on? Tüdruk ütleb: „Kas sa, loll, aru ei saa, et sul on vähk!““ räägib Taavi.

Mõlemal noorel meheldiagnoositi mitte-Hodgkini lümfoom ehk pahaloomuline lümfisüsteemi kasvaja, kasvajaline vohang lümfisõlmedes, põrnas või tüümuses. Taavil krooniline vorm, Argol ägestunud vorm, kolmas staadium. Eestis haigestub sellesse mitukümmend inimest aastas. Ravi on tänapäeval väga tõhus, kuid kakskümmend aastat tagasi olid võimalused kesisemad ja kaks meest suures teadmatuses.

„Oled ju eluaeg teadnud, et vähk on surmatõbi,“ ütleb Taavi.

Argo: „Algul ei saanud ma asja tõsidusest aru. Reaalne „haamriga pähe löök“ tuli siis, kui astusin haiglauksest sisse – nüüd tuleb asjad ümber mõelda!“

Taavi:„Minu maailm ei kukkunud kokku. Teadsin alati, et saan terveks. Aga kukkusin kokku teises mõttes: olin harjunud sporti tegema, aga keemiaraviks pandi mulle läbi rinnalihase kanüül. Pärast seda enam käsi vehkides üles ei tõsta, kossu ei mängi. Kui enne olin üliheas vormis – lähme, jookseme poolmaratoni, maratoni või mida tahate! –, siis ravi tappis mu täiesti ära.“

Nii saidki kaks meest ühel hommikul Maarjamõisa haiglas kokku ja sõbrunesid kiiresti.

Argo:„Elasime ka teineteisele kaasa. Kui ühel oli halb, aitas teine õde kutsuda. Teadsime, et pole üksi – keegi teine võitleb samamoodi. Võistlusmoment oli ka: kes saab rutem terveks. Kui Taavil oli parem ja mul halvem, siis see innustas mind. Kui Taavi läks tüvirakkude siirdamisele, aga mina olin juba terve, käisin teda haiglas vaatamas: siis oli isegi kurb – kamraad jäi maha.“

Meestel algasid ravitsüklid, kus nädal või kaks tuli olla haiglas, seejärel sama kaua kodus.

„Päev otsa saime koos keemiat, õhtul oksendasime – nii viis päeva järjest!“ meenutab Taavi. „Mul oli lõpuks hästi lihtne: hommikul pandi süstla otsa. Pidin lamama seal kuradi voodis päev otsa. Ja õhtul, raudpolt kella kaheksa ja üheksa vahel oksendasin – see oli keha vastureaktsioon.“

Argo: „Mul jäeti esimene ravi- tsükkel pooleli, sest ravi mõju oli nii äge, et kukkusin paariks tunniks koomasse! Kuna mul oli ägestunud versioon haigusest, pandi ka vastav ravi. Arst ütles, et nii hullu protsessi pole ta varem näinud.“

Mehi jäid kummitama hirmud ja teadmatus. Argol tekkis küsimus, miks selline haigus järsku tuli.

„Üks versioon oli, et mu lapsepõlv möödus Pärnus mitte just kõige tervislikumas keskkonnas,“ räägib Argo. „Majas, kus mu isa ja ema töötasid, oli Nõukogude ajal salastatud kaugsidejaoskond – sõjaline objekt, tohutud maa-alused katakombid täis sideseadmeid. Väidetavalt käis Venemaa ja USA vaheline side läbi selle keldri. Sinna sai sisse ainult allkirja vastu ja me isaga käisime: tohutud seinad täis tulesid, vilesid ja lampe. Liidu lagunedes veeti sealt tinakastides mingeid asju ära. Isa alati ütles, et need on radioaktiivsed ained.“

Argo isa suri kopsuvähki,kuid tema suitsetas. Aga paljud selles sidemajas elanud või töötanud inimestest surid samuti vähki.

„Mul on üks lapsepõlvesõber ka sama haiguse, Hodgkini lümfoomi läbi põdenud,“ ütleb Argo.

Taavi suhtus asja pragmaatiliselt: „Asjad lihtsalt juhtuvad. Kui saad suitsetamisest kopsuvähi, oled ise loll. Aga meie haiguste puhul – need lihtsalt tulevad. Seetõttu ei ole mõtet minevikku kinni jääda. Tuleb arsti kuulata ja ravidistsipliinist kinni pidada. Get your shit together ja pea püsti! Kui elu mängib mäkra ja haigus tuleb tagasi, siis lähed uuesti ravile. Kui läheb aga täiesti tuksi – ju siis pidi nii minema.“

Meeste tuju hoidis üleval must huumor. Kui üks neist tuli palatisse, kus teine ravi sai, küsis ta uksel: „Noh, sa oled ikka veel elus?!“

Ravi algus oli raskem Argol, sest tal oli ägedam haigusevorm.

„Kuna haiglas nappis kohti, viidi mind ükskord nn surmapalatisse. Minuga koos oli kaks 40ndates meest. Mõlemaga suhtlesin ja nägin nende lahkumist pealt. Üks rääkis veel lõunaajal, kuidas ta haiglast välja saades kalale läheb. Õhtuks oli talle juba valge lina peale tõmmatud. Imelik oli mõelda, et mina sain terveks – kuidas nüüd nii läks?“ räägib Argo.

Taavi: „Mulle öeldi kohe, et kahenädalasi ravitsükleid on kuus, nädalasi ka kuus ja ravi kestab pool aastat. Mul hakkas pragmatism tööle – mis siin ikka, teeme ära!“

Alguses olid sõbrad suurtes kuuekohalistes palatites, enamik patsiente vanad mehed, 50 ja 60 pluss. „Sul pole nende vanameestega palju rääkida, kui oled 19-20-aastane tatt. Mitmed rääkisid ka vene keeles, mul oli sellega probleem,“ selgitab Taavi.

„Istud viis päeva nädalas põhimõtteliselt kaksteist tundi päevas tilga all, ei jookse mööda haiglat ringi, vaid oled voodis. Loed raamatut, kui jaksad. Telekat ei ole. Mis sa muud teed kui ajad juttu! Mul oli küll ka arvuti kaasas, püüdsin programmeerida, aga olin jumala jõuetu. Pea ei tööta, midagi ei tööta.“

Taas haiglas kohtudes räägiti kõigepealt ära uudised. Aga „süstla otsas“ lebades ja keemiaravi saades kaob isu isegi mõelda. „Oled omas mullis, meeletu keemia maitse suus. Ei taha suhelda, võitled vaid rohu ja iseendaga,“ ütleb Argo.

Taavi:„Öeldakse, et tõeline sõprus on see, kui sõidate kahekesi autos, keegi ei räägi ja see tundub täiesti normaalne. Meie Argoga lihtsalt kannatasime.“

Pärast Taavi neljandat ravitsüklit teatas arst, et ravi ei mõju. See oli talle kõige sügavam mõõnahetk.

„Olin leppinud, et okei, kuus kuud kannatame ära, ja selleks end vaimselt valmis pannud. Aga siis teatab arst, et kõik on kasutu... Teine raske hetk tuli siis, kui mul oli tüvirakusiirdamine ja ma ei saanud minna vanaisa matusele. Vanaisa oli minu jaoks olnud alati väga tähtis. Nüüd pidi ema vanaemale valetama, miks Taavit ei ole, sest varjasime haigust vanavanemate eest. Me ei tahtnud neid muretsema panna.“

Ka Argo ja tema vanemad varjasid poja haigust suguvõsa eest. „Kui ma tähtpäevale ei ilmunud, siis päris põhjust kunagi ei öeldud. Mu vanemad olid suuremas ahastuses kui mina,“ räägib Argo.

Taavi: „Oli hetki, kus lamasin süstla otsas ega jõudnud ühtegi liigutust teha. Korra ma isegi ei jõudnud oksendama. Olin kinnises palatis, seal on oma tualett. Mäletan, et püüdsin joosta sinnapoole. Aga ainus, mida suutsin teha, oli mingi möire, nagu lõvil Metro- Goldwyn-Mayeri filmi alguses ja „rohelist“ pritsis kaarega terve seina täis. Siis kutsusin õe ja vabandasin ette-taha. See oli väga õudne.“

Argo tunnistati pool aastat pärast ravi algust terveks, Taavil kestis ravi kokku terve aasta. Talle tehti ka tüvirakkude siirdamine, mille järel Argo käis sõpra haiglas vaatamas.

„Pärast seda kogemust hakkasin tervise eest palju rohkem hoolitsema,“ räägib Argo. „Väldin ületöötamist, planeerin rohkem puhkust kui midagi muud. Mul on Pärnus suvekodu. Kui muru niidetud, siis mõnikord lihtsalt istun tund aega ja vaatan taevasse. Ilma haigusekogemuseta ei oskaks ma sellist asja nautida. Julgen ka arsti juurde minna, kui midagi vaevab, ei venita. Mõistan, et surm on elu osa – see ei tundu enam nii kurb kui varem.“

Metsandusõpingud jäid Argol haiguse tõttu pooleli. Aga ta asutas Tartus motoklubi ja juhib praegu logistikafirma DPD üht osakonda. Ka Taavi ei lõpetanud ülikooli – ta ei näinud enam mingit mõtet sellele aega raisata. Aga viimase kuue aastaga on ta saanud nii bakalaureuse- kui ka magistrikraadi ning õpib praegu doktorantuuris.

Enne haigestumist kaalus Argo kõvasti üle saja kilo. Keemiaravi tegi turskest mehest luukere:

„Kui täna olen meeldivalt karvane, siis tollal olin täiesti karvutu – juuksed, kulmud, ripsmed, kõik keha karvad kukkusid raviga ära. Olin täiesti sile, 82 kilogrammi ja puhas kont.“

Taavi ütleb, et tema hakkas terveks saades pigem elu põletama. „Läksin üks-päev-korraga-režiimile. Pärast ravi tekkis teadmine, et kui see tagasi tuleb, siis on kolm kuud ja minek. Mis mõtet on ülikoolis käia! Ei tea, kauaks elukest ongi. Parem ruttu edasi liikuda.“

Tegutse-kuni-aega-on-mõtteviisist ajendatuna liitus Taavi sõbra IT-firmaga Webmedia, mis on praeguseks kasvanud Nortali nime all Eesti üheks edukamaks tarkvaraettevõtteks.

„Ilma haiguseta poleks ma Webmediasse läinud. Mul oli ülikool Tallinnas, väga okei töökoht, aga teadsin: pean midagi tegema, endast mingi jälje jätma. Abiellusin ka kohe, 20aastaselt. Kiire oli!“ räägib Taavi.

Haigus ja ravi viisid Taavi kehakaalust umbes 15 kilo. „Käisin palju pearätiga, nagu piraat. Mul olid erinevad rätid eri puhkudeks. Ühte pulma minnes joonistasin endale kulmud, et piltidel parem välja näha.“

Mitmed Argo ja Taaviga koos ravil olnud saatusekaaslased said terveks, aga näiteks üks 17aastane poiss suri.

„Mina mängin tänapäevani regulaarselt lotot: ühe võidu olen saanud, loodan et saan veel teisegi kätte,“ ütleb Argo.

„Mina lotot ei mängi, vaid investeerin idufirmadesse, mis on ka mõnes mõttes loto,“ lisab Taavi.

Pärast paranemist määrati mõlemale mehele puue, mille kohaselt võisid nad töötada ainult ühe päeva nädalas. Kuid Taavi ütleb, et Webmedias töötas ta iga päev õhinal hommikust õhtuni, tehes „maailmamuutvat“ asja – Eestis uudset tarkvaraarendust.

Argo aga asus jõusaalis rassima, kuigi arst oli selle keelanud. Kaal taastus meeldivalt kiirelt. Parematel päevadel on ta kaalunud koguni 150 kilo ja osalenud ka rammumehe võistlustel. „Mõtlesin, et ei taha kunagi olla nõrk. Mul tekkis äärmuslik tahe tugevaks saada.“

Ravilt koju naastes pidi Taavi end mitu korda päevas süstima ja see oli raske. „Kui sa pole mingi narkar, siis iseendasse süstla ajamine, isegi kui ei pea tabama veeni, vaid lihtsalt õlga või reide – see on ilgelt rõve! Ma ei saanud mitmel juhul hakkama, pidin abi paluma,“ räägib Taavi.

Vahepeal ei suhelnudmehed omavahel aastaid. Taavi läks tööle majandusministeeriumisse, Argo tegutses kodulinnas Tartus. Aga teadmine, et oled kellegagi jaganud sama saatust, oli mõlemale tähtis.

Taavi: „Haiglas oli üks reegel – kui patsient pöördus aasta jooksul sinna tagasi, sest haigus oli naasnud, siis üldjuhul oli tal mõne kuuga minek. See jõudis mulle kohale tükk aega hiljem, kui ravi oli lõppenud, näitajad korras ja mina kodus. Siiamaani ei meeldi mulle teatud liigutusi teha, näiteks kaela mudida, sest kardan, et äkki leian midagi. Kui habet ajan, on ebamugav – mõtlen, et äkki ma tunnen jälle midagi kaelal paremal pool.“

Mida sellest kõigest õppida?

Argo: „Alati tuleb olla positiivne, ka sellises halvas asjas nagu vähk. Kui täna vaatan inimeste probleeme, tunduvad paljud neist pseudoprobleemid. Lihtsalt ei suudeta olla positiivne.“