Ulatasime aasta tagasi abikäe Tallinnas elavale noorele mehele Robert Seppole (28, fotol koos perega), kelle raviteekond lümfoomiga on olnud keeruline, ent peres kasvav väike poeg annab nii palju jõudu ja motivatsiooni, et täna saab Robert toetusravi ja püüab olla perele toeks nii palju kui võimalik. Roberti kolme kuu ravi maksab ligi 8000 eurot.
Robert on meile viimase aasta jooksul, mil ta meilt on abi saanud, saatnud mitmeid kirju enda raviteekonnast. Jagame siin teiega Roberti mõtteid:
“2024. aasta kevadel sain teada, et minust saab isa. Ees ootasid suured plaanid ja elu sai uue tähenduse. Aga juba juulis hakkas mu enesetunne halvenema. Tekkis nõrkus, mille põhjust ma kaua ei suutnud leida. Augustis läks olukord veel hullemaks – tõusis palavik ja kubemesse ilmus valulik lümfisõlm. Pöördusin erakorralise meditsiini osakonda. Ultraheli käigus avastasid arstid palju suurenenud lümfisõlmi ja kahtlustasid infektsiooni, saates mind koju ravile. Perearsti jälgimisel alustasin antibiootikumiravi, kuid sellest ei olnud abi – seisund halvenes. Palavik tõusis kõrgele ja muutus iga päevaga raskemini kontrollitavaks, öine higistamine süvenes ja jõuetus kasvas. 13. augustil pöördusin uuesti EMO-sse, kus tehti kontrastainega kompuutertomograafia. Uuring näitas lisaks suurenenud lümfisõlmedele ka maksa ja põrna suurenemist. Mind hospitaliseeriti nakkushaiglasse. Seal tehti kahe nädala jooksul mitmeid analüüse, MRT ja lümfisõlme biopsia. Palavik ei taandunud, kehakaal langes kiiresti ja üldseisund oli kriitiline.Augusti lõpus saabusid biopsia tulemused ning mind suunati PERHi haiglasse. Seal tehti PET KT-uuring – saabusin 40-kraadise palavikuga ja peaaegu teadvusetuna. Uuring näitas T-rakulist lümfoomi, staadium 4B. Diagnoos vajas veel kinnitamist, kuid raske seisundi tõttu alustati kiiresti CHOEP keemiaraviga. Mõne päeva pärast kinnitas biopsia ALK+ lümfoomi diagnoosi ning ravi jätkati BV-CHP skeemi alusel. Ravi oli väga raske, kuid ma hakkasin paranemise märke tundma. Ravi lõpuks sündis mu poeg ja veebruaris näitas PET KT täielikku remissiooni.Hakkasin elule tagasi pöörduma: jalutasin iga päev lapsega 2–3 tundi ja tegin kergeid harjutusi. Tundus, et kõik läheb paremuse poole. Kuid märtsi lõpus halvenes mu seisund taas.
1. aprillil 2025.a sain teada, et haigus on naasnud. Maailm varises kokku. Aga ma teadsin – tuleb edasi võidelda.
Arstid koostasid uue raviplaani: 2–3 DHAP keemiaravi kuuri, seejärel autoloogne siirdamine (auto-TKM) ning vajadusel kiiritusravi ja allogeenset siirdamist (allo-TKM). Läbisin kaks DHAP kuuri, kuid teise järel kaotasin võime süüa – neelamine oli võimatu. PET KT näitas, et peamised kolded olid kadunud, kuid söögitoru lähedale oli tekkinud uus kolle – see tähendas haiguse progresseerumist.
Arstid otsustasid muuta ravitaktikat ja loobuda auto-TKM-ist, kuna see ei olnud minu olukorras tõhus. Uueks plaaniks sai ICE keemiaravi ja sellele järgnev allo-TKM. Kuna sobivat doonorit ei ole veel leitud, soovitasid arstid ajutiseks lahenduseks kasutada ravimit krisotiniib – justkui „sild“ siirdamiseni, mis aitaks haigust kontrolli all hoida ning suurendada ravi efektiivsust.
Krisotiniib ei kuulu täiskasvanute standardravi hulka ega ole Tervisekassa poolt rahastatud. Seetõttu pöördusin Kingitud Elu fondi poole, kes ulatas mulle abikäe. Olen selle toetuse eest ääretult tänulik – see andis mulle võimaluse paranemiseks.
2025. aasta lõpus tehti mulle allogeenne luuüdi siirdamine. 23. detsembril sain olla koos oma pojaga tema esimesel sünnipäeval. See oli võimalik tänu arstidele ja teie abile, ilma milleta me poleks hakkama saanud.
Kui ma seisin silmitsi raske diagnoosiga, muutus elu ühe hetkega. Tekkis hirm ja ebakindlus. Sellises olukorras ei ole toetus ainult rahaline abi, see on palju enamat.
Teie abi andis mulle reaalse võimaluse raviks ajal, mil see muidu poleks olnud kättesaadav. Ma saavutasin remissiooni. Tänu teie toetusele saan vajalikku sihtmärkravi, mis aitab hoida haigust kontrolli all ja toetada remissiooni pärast siirdamist. See on võimalus elada, taastuda ja olla oma pere jaoks olemas.
Minu jaoks tähendab fondi toetus teatud turvatunnet. Tunnet, et ma ei võitle üksi. Et minu kõrval on inimesed, kes usuvad minu paranemisse ja on valmis aitama ka kõige raskemates olukordades.
See on võimalus näha, kuidas minu poeg kasvab. Olla tema kõrval mitte ainult täna, vaid ka aastate pärast. See on lootus tulevikule.
Olen siiralt tänulik kõige eest, mida te teete minu ja teiste abivajajate heaks. Teie töö ei anna ainult võimalust tervenemiseks, see annab lootust ja võimaluse jätkata elu.
Jagan teiega fotot meie väikesest perekonnast. Pikka aega tundsin ma väga suurt muret oma haiguse ja ravi tõttu muutunud välimusest ning ausalt öeldes muretsen selle pärast mõnikord siiani. Kuid jagan teiega fotot, mis minu arvates annab edasi meie pere soojuse ja minu motivatsiooni edasi elada. Aitäh teile kõigile!”