Toomkoguduse kirikuõpetaja Joel Siim (50) toetub vähiravifondile 2025. aasta augustikuust, et panna vastu neerukasvajale.
Ravimile kulub 13 000 eurot kvartalis.
Joeli teekond on paljudele läinud korda, uurisimegi, et kuidas tal läheb.
Täna kirjutab Joel meile nii:
“Iseendast on keeruline kirjutada. Minul millegipärast eriti. Tean, kuidas kaasajal on oluline tõsta ennast esile, muuta ennast eristuvaks teistest, kuid senini ei ole ma pidanud motivatsioonikirju kirjutama. Kes on märganud mu andeid, see on märganud.
Võib-olla ongi asi minu ametis – olen Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulik. Vähemalt neid pilte vaadates, mis ma enda kohta leidsin, identifitseerin ennast vaimulikuna. Kindlasti on põhjus selleski, et tavaliselt teen pilte ise ja otse loomulikult pildile ei jää. Ja nii figureeringi neil fotodel, mis on tehtud mõnel olulisel sündmusel.
Toomkoguduse vaimulik olla tähendab tegutseda mitmes eri valdkonnas korraga. Olen n.ö tavaline vaimulik, Toomkoguduse abiõpetaja, kes peab jumalateenistusi ning ristib-leeritab-laulatab-matab. Aga samas olen abiks piiskoppidele eriliste ja pidulike sündmuste ettevalmistamise juures. Ning Toomkoguduse vaimulik on samaaegselt Toomkooli kaplan ning Merivälja Südamekodu hingehoidja. Seega puutun igapäevaselt kokku kõige erinevamate rõõmude ja muredega, lahenduste ja probleemidega.
Senini olen tänu vähiravifondi toele saanud kõikides nendes valdkondades pea takistamatult edasi tegutseda.
Ja mul on hea meel, et mu lugu läheb paljudele inimestele korda. Luterlikus kirikus kõneldakse palju armust. Minu haiguse lugu on avanud armu mõiste täiesti ainulaadse vaatenurga alt: arm on see, kui lähen korda kellelegi, kes mind ei tunne, kes ei ole minuga kunagi kohtunud ega ei tea minust v.o üldse mitte rohkem, et vajan abi.
Fondi ja annetajate, kelle jaoks olen ju üks paljudest fondi abivajajatest, toetus võimaldab mul edasi teha asju, millest tunnen tõeliselt rõõmu. Vahel on keeruline, inimeste lood on väga erinevad, millega nad kirikusse tulevad, kuid see teadmine, et sind on kellelegi vaja – see teeb rõõmu.
Ja praegu on väga oluline olla olemas ka oma pere ja abikaasa jaoks. Ka mu abikaasal diagnoositi umbes kuu aja eest vähk ja ta saab operatsiooni ennetavat keemiaravi. Seda küll Tervisekassa toel. Nüüd on meil veel üks asi, mis meid ühendab, nagu märkis tabavalt üks mu ametivend.
Olen seisukohal, et vähihaigenagi ei tohi normaalset elu n.ö nurka visata. Jah – igaüks põeb vähki erinevalt ja igaüks talub ravigi erinevalt, kuid niipalju kui võimalik, on oluline jätkata tavalist elu. Rääkida haigusest. Vähki ei ole võimalik lõpmatult saladuses hoida ja lähedaste ehmatus on siis veelgi suurem.
Ja lähedasedki ei peaks eemale tõmbuma. Olen kuulnud, kuidas mu perelt on küsitud, kas mulle tohib helistada, kas minu käest tohib haiguse kohta küsida. Loomulikult tohib. Peabki. Ehk saan nõnda oma kogemustega kellelegi ka abiks olla.”