Tallinnas elav Kristina Zuikova (45, pildil) saab fondilt toetust võitluses rinnavähiga. Ravimile kulub kolme kuu jooksul ligi 20 000 eurot. Toetame Kristinat möödunud aasta novembrikuust.
Siin on Kristina lugu. Kristinale kingitud lootus. Kristinale kingitud elu.
Tallinnas, ühes täiesti tavalises majas, algab iga hommik vaikselt: köögist kostab kohvimasina tasane kahin, kass hüppab pehme mütsatusega aknalauale ja diivanil lebav pleed ootab, et keegi selle alla poeks. Siin elab 45-aastane Kristina Zuikova – ema, abikaasa, õpetaja ja naine, kelle elu jaguneb praegu kahe sõna vahele: vähk ja lootus.
Kristina nimi on juba tuttav vähiravifondi toetajatele. Just tänu fondi abile saab ta endale lubada ravimit, mille kolme kuu kuur maksab ligi 20 000 eurot – ravimit, mis annab talle väga otseses mõttes juurde aega olla koos oma laste, abikaasa ja lähedastega.
Kõik algas näiliselt harilikult. „2022. aastal tekkisid mul tugevad valud seljas,“ meenutab Kristina. „Arvasin, et see on lihtsalt ülekoormus – töö, igapäevased toimetused, stress. Aga talvel tuli mürinaga hirmutav uudis: sain teada, et mul on rinnavähk, 4. staadium, metastaasidega kopsudes, maksas ja luudes.“
Diagnoos tuli kui välk selgest taevast, kuid selgus ka veel midagi: Kristinal on vähile geneetiline eelsoodumus. Ehk teisisõnu – see ei olnud lihtsalt halb juhus, vaid tema keha sisse kirjutatud risk, haigus, mis ei kao lihtsalt ega muutu niisama minevikuks.
Algas pikk ja kurnav ravi – kiiritusravi, keemiaravi ja bioloogiline ravi. Need sõnad kõlavad külmalt ja tehniliselt, ent nende taga on loendamatud voodis veedetud päevad, sisemised hirmud, tülgastav iiveldus ja väsimus, mis võtab jalad nõrgaks juba enne, kui jõuad püsti tõusta.
Selle kõige keskel hoidis Kristinat pinnal tema pere. „Minu abikaasa, ema, isa, vend perega ja minu armsad lapsed… Nad elavad seda kõike väga valusalt üle, aga samal ajal toetavad mind iga päev,“ kirjutab Kristina. Tal on 12-aastane poeg ja 25-aastane tütar. „Nad on mul väga tugevad võitlejad, tublid abistajad ning mu igavesed toetajad, kes usuvad minusse ja täidavad mind elujõuga,” ütleb ta hellusega. Poeg aitab emal tuua poekotte, sätib vaikselt padjad mugavamaks, kui ema diivanile puhkama heidab. Tütar aitab ajada asjaajamisi, käib kaasas arstil, kuulab, küsib, on lihtsalt olemas. Nende juuresolek on Kristina jaoks sama oluline kui ükski tablett või tilkinfusioon – see on tõend, et igal hetkel on midagi, mille nimel pingutada.
Pärast esimesi ravikuure juhtus ime, mida arstid nimetavad „ravivastuseks“, aga mida Kristina ja tema pere kutsuvad uueks lootuseks. „Pärast keemiaravi läks tervis paremaks ja sain isegi käia tööl,“ räägib ta. „Kui keegi oleks mulle varem öelnud, et võimalus tööle minna ja veeta aega nagu tavaline inimene annab mulle nii palju õnne, ma poleks seda uskunud.“
Kristina töötab lasteaias abiõpetajana. Laste naer, siirus ja otsekohesus pakuvad talle igapäevast rõõmu – see on maailm, kus diagnoos ja haigus jäävad hetkeks ukse taha. Tööle naasmine oli tema jaoks sümboolne samm tagasi tavapärase elu rütmi – elu, kus on tähtsad hommikused äratuskellad, lasteaia mängunurgad ja väikeste käte usaldav puudutus.
Aga vähk on salakaval vastane. 2025.aasta oktoobris selgus uuringutel, et ajju on tekkinud metastaasid. Uudis lõikas nagu noaga – justkui oleks keegi vaikselt tagasi võtnud osa lootusest, mis vahepeal juba kasvama oli hakanud.
Arstiga koos leiti ravim, mis andis uusi võimalusi ja lootust. See ei olnud imevahend, mis kõik koheselt paremaks muudaks, kuid see oli reaalselt toimiv ravivõimalus. Kahjuks oli sellel üks karm külg: Tervisekassa seda ei rahastanud.
Ravimi hind – ligi 20 000 eurot kolme kuu eest – on enamiku perede jaoks täiesti hoomamatu summa. Kristina jaoks ei tähenda see aga pelgalt numbrit arvel. See tähendab elupäevi, hetki oma poja ja tütrega, ühiseid kohvipause mehega, pikemaid vestlusi emaga, vaikseid õhtuid kodus ning autosõite mere äärde loojangu vaatamiseks.
Just siin tuli appi Vähiravifond Kingitud Elu. Tänu fondi toetusele sai Kristina alustada raviga koheselt. Kristina läbis ravikuuri ning see, mis edasi tuli, on põhjus, miks ta oma lugu jagab. „Edasine uuring näitas, et haiguse levik on peatatud, metastaasid on läinud väiksemaks ning ajus puuduvad tursed,“ kirjeldab ta. Need laused, mida arst rahulikult ja professionaalselt ette luges, olid Kristinale kui päästev hingetõmme. „Ma olin üliõnnelik ning need uudised tõid mu pereliikmete silmadesse pisarad,“ ütleb ta. „Tundsin ülimat kergendust ja lootust, et saan olla kauem oma armastatud poja ning kogu perega.“
Kuna ravi andis häid tulemusi, suunas arst Kristina järgmisele ravikuurile. Kuid taaskord seisis ta vastamisi sama reaalsusega: Tervisekassa seda enam ei rahasta. Kristina taotles rahastamist uuesti vähiravifondilt. Vastust oodates mõtles ta ikka ja jälle, kui palju see ravi tema jaoks tähendab. „Iga elatud päev kingib mulle rõõmu,“ kirjutab Kristina. „Saan jälle toimetada kodus, suhelda oma perega, mängida kassiga, vaadelda loodust, jälgida maailma sündmusi. Mõtlen, kui palju tähendavad minu jaoks väikesed rõõmud ja tegutsemised.“
Seal, kus varem olid kiired plaanid, on nüüd vaikne tänutunne väikeste hetkede eest: aurava teetassi kohal hõljuv lõhn, kass, kes nurrudes külje alla poeb, poja naer, mis kostab toast, kus ta oma arvutimängu mängib, tütar, kes helistab lihtsalt selleks, et küsida: „Kuidas sul täna läheb?“
„Ma olen fondi toetuse üle ülimalt tänulik mitte ainult sellepärast, et mulle on antud võimalus proovida uut ravi, vaid ka sellepärast, millise kergenduse see mu perele toob,“ ütleb Kristina. „Saan keskenduda oma perele, lähedastele, tervisele. Ilma teie fondi abita ma ei saaks vajalikku ravi, et edasi elada,“ ütleb ta otse. „Meie perele tähendab teie abi aega, lootust ja armastust.“
Loo lõpus on Kristina sõnum lihtne, kuid sügav: „Me täname igat inimest, kes toetab Vähiravifondi Kingitud Elu! Iga annetus, olgu suur või väike, ei ole tema jaoks ainult number kontol – see on üks lisapäev, -nädal või -kuu koos perega. See on võimalus vaadata oma pojale otsa ja mõelda: ma olen veel siin.
See on kingitud elu.”