Ladõnskaja, kelle ema Ljudmilla melanoomiravi toetab fond alates detsembrist, astus arupärimisega sisuliselt välja seni fondist abi saanud saja inimese eest ning kõikide inimeste eest, kes on sunnitud fondi viimasele õlekõrrele lootma tulevikus.
Ladõnskaja:
“Päriselus näeb see välja umbes nii: patsient saab teada, et tal on vähk ja metastaasid ja kuna vähk on viimases staadiumis, siis operatsiooni ei tule. Mõnedel juhtudel öeldakse inimesele, et tegelikult on olemas ka ravim, mis võib haiguse kulgu oluliselt mõjutada – vähendada valu, pikendada kvaliteetset elu, võib isegi ravida terveks, kuid see pole kättesaadav, sest haigekassa seda ei rahasta. Ravimi hind on umbes 5000-6000 eurot kuus. Kodanik väljub arstikabinetist teadmisega, et on olemas veel üks õlekõrs – ravim – ja isegi statistika ütleb, et see ravim pigem toob kasu, aga riik ei aita seda osta. Maksa või sure!
Emotsioone, mis siis tekivad, on raske kirjeldada. Nii psühholoogiliselt kui ka füüsiliselt on see väga raske, aga veel suurem on see pettumus teadmisest, et oled maksumaksjana ausalt oma riiki teeninud, kuid viimases hädas jätab riik sind ukse taha.
On imetore, et loodi Vähiravifond “Kingitud elu”, mis kogub annetusi ja ostab neid ravimeid haigekassa asemel. Fond on toetanud kolme aasta jooksul umbes 100 inimest, kes on eelnevalt „maitsnud“ seda pettumust riigi suhtes.
Kui vaadata fondi statistikat, siis tuleb välja et suur osa inimestest on taotlenud fondilt toetust mitu korda. See aga tähendab, et neid on see ravim aidanud ehk on pikendanud nende kvaliteetset elu oluliselt – kuude või isegi aastate võrra. Samas on fondil ka mitu näidet, kus nii öelda mittekulutõhus vähihaige, kes on justkui riigi poolt maha kantud, on tunnistatud lausa terveks või on tal täieliku tervenemise lootus. Edulugusid on fondil palju.
Vähidiagnoosiga võib inimene elada aastaid. Isegi neljanda staadiumi haiged võivad ja mõned ka elavad kvaliteetset elu, tehes tööd, makstes makse, panustades oma laste ja lapselaste kasvatamisele.
Selleks, et aidata sadat inimest on fond pidanud koguma annetustena umbes 1,5 miljonit eurot. 5000 kuus on ühe inimese jaoks väga suur summa, kuid 1,5 miljonit eurot kolme aasta peale pole riigieelarve kontekstis midagi erilist.
Fond on hinnanud abi vajaduseks kuni miljon eurot aastas. Ühe miljoni euroga on võimalik vähiravi kättesaadavuse probleem sisuliselt likvideerida. Kaalul on inimeste elud, nende lähedaste hingerahu aga ka riigi maine oma kodanike silmis.
Probleem on tegelikult veelgi laiem. Paar kuud tagasi pöördusid arstid valitsuse poole. Nende sõnum oli selge: arstiabi kättesaadavus ja kvaliteet on kriitiliselt halvenenud. Põhjuste üle võib vaielda, aga kindel on see, et arstiabi süsteemi saab parandada.
Sellest, et Eesti praegune tervishoiu rahastamise skeem ei ole jätkusuutlik, teavitasid WHO ja Praxise eksperdid poliitikuid juba aastaid tagasi, kuid rahastamise otsuseid on edasi lükatud. Laiemas mõttes on jäetud tegemata otsused Eesti elanike tervise parandamiseks ning väärikalt elatud aastatega eluea tõstmiseks.
Ja siin ma vaatan eelkõige tervise- ja tööministri poole lootusega, et olukorrale leitakse jätkusuutlik lahendus. See on keeruline ja nõuab poliitilist julgust.
Eesti tervishoius valitseb süsteemne rahapuudus – seda tunnistavad kõik. Aga argument “raha ei ole” ei tohi muutuda poliitikute ja ametnike jaoks mugavaks vabanduseks kõikidele probleemidele. Tegelikult on rahapuudus vaid osa probleemist – näiteks vähiravis on segelt puudu ka riiklikust tahtest, julgusest ja konstruktiivsusest. Nagu öeldud: vähiravifond “Kingitud elu” on tõestanud, et parima ravi kättesaadavuse probleemi täielikuks likvideerimiseks läheb vaja maksimaalselt miljon eurot aastas.
Fond oma kogutud eraannetustega võiks olla riigile suurepäraseks partneriks (anda riigi rahastada üle hästi toimivad ravid), mitte teha ära riigi tegemata tööd, et poliitikud ja ametnikud saaksid mugavalt ja tuimalt argumenteerida: “raha ei ole”. “
Ta küsib minister Ossinovskilt:
1. Kas tervise ja tööminister näeb probleemi tervisehoiu rahastamise skeemis? Millal tal on plaanis aktiivselt sellega tegeleda hakata?
2. Miks tema arvates on kujunenud välja olukord, kus arstid kirjutavad välja ravimit, arvavad et see mõjub, samas haigekasse ei rahasta. Kas ülalkirjeldatud olukord on tema jaoks põhjendatud?
3. Haigekassa ametlik positsioon on teada. Sellele positsioonile vaidlevad vastu arstid, kes igapäevaselt tegelevad vähehaigetega ja näevad, et probleem on muus, kui ainult rahastamises. Fondi praktika ning arstide hinnangud näitavad seda, et vähihaigete mitte toetamise küsimuse võiks lahendada. Selleks on vaja umbes üks miljon eurot aastas. Kas te ei arva, et selle raha peaks leidma?
4. Mõni patsient võib väga oodata otsust tema ravi suhtes ja asjaga on kiire, aga seaduse järgi võib haigekassa nõukogu menetleda asja kuni aasta aega. Kas teile ei tundu, et selline menetlusaeg on antud olukorras liiga pikk?
5. Veelgi veidram on asjaolu, et on olemas juhtumid, kus inimest hakati ravima ühe ravimi abil, mis ei mõjunud, aga siis loobutakse ka teise ravimi kinnimaksmisest, kuigi see võib mõjuda positiivselt. Pean silmas melanoomiravimeid, mida hakati alates 1. jaanuarist kompenseerima vaid valitutele. Arstid väidavad seejuures, et sellise lähenemise toetuseks ei ole mõistlikke põhjuseid. Kas te näete, kuidas seda probleemi saaks lahendada?
6. Väidetavalt ei ole haigekassas isegi üritatud leida mingisugust paindlikku võimalust vähiravimite kättesaadavamaks tegemisel, kuigi lahendusvõimalused on olemas. Näiteks võiks vähiravifond olla haigekassa partner erinevates riskijagamise skeemides. Fond maandab oma riskid praegu ideaaleselt: toetus antakse vaid selge meditsiinilise näidustuse ning arsti suunamise korral ning mravimit hüvitatakse maksimaalselt 2-3 kuu kaupa ja nii kaua kui ravim toimib. Kümnete patsientide puhul on fond tõestanud 2-3 kuuga ära, et ravi toimib – sealt edasi oleks loogiline, et ravim kompenseeritaks täielikult või kasvõi osaliselt haigekassa poolt. Pealegi võib fondi tööd pidada 100-protsenti kulutõhusaks: kõik inimesed saavad parima, mis nende jaoks on olemas. Mõni saab ainult lootuse, mõni lisanduvaid elupäevi, mõni tervise. Kas minister näeb võimalust vähemalt alustada vähiravifondiga “Kingitud elu” koostööd?”
Soovime fondi poolt Viktoriale jaksu selles võitluses ning toetame teda kõigiti. Ootame suure huviga minister Ossinovski vastuseid ning elavat debatti Riigikogus.
20.märtsil käis Toivo Tänavsuu Riigikogus “moraalseks toeks” ning koges, kuidas saal ebaviisakalt sumises, samal ajal kui Ladõnskaja kõnepuldis lühidalt probleemist rääkis ning arupärimise ametlikult üle andis.
Probleemile ausalt näkku vaatamine ja selle lahendamine peab olema meie arvates tähtsam kui koalitsioonis kunstliku koosmeele hoidmine. Kroonilised haigused tuleb välja ravida, siin “valuvaigistid” ei aita.