Isiklik kogemus vähiga tõi noore naise Pille Retteri vähiravifondi vabatahtlikuks: “On raske näha armastatud inimest piinlemas"

Vähiravifondi vabatahtlike abiliste hulgas on mitmeid inimesi, kellel endal isiklik kogemus vähiga. Mõistes vähihaigete hirme ja kannatusi sügavuti, olles selle hirmude ja teadmatuse teekonna ise läbi käinud, on need inimesed suure õhinaga fondil abiks kogumas kokku heategusid üle Eesti. Et teistel oleks homne kergem, lootusrikkam, helgem. 
Üks nendest meie vabatahtlikest on Tartus elav pereema Pille Retter, kes pani põhjalikult kirja oma kogemused kurja haigusega.

“2017.aasta novembri algus. Kiirelt ja kohmakalt kulgesin läbi kliinikumi koridoride, olin ultraheliuuringule hiljaks jäämas. Võtsin seda kui täiesti tavalist rutiinset meditsiinilist protseduuri. Null emotsiooni, null ootust, null hirmu. Mõtlesin vaid, et pean kärmelt tööle tagasi jõudma, kuna teha oli vaja nii palju.

Protseduuride ukse taha jõudes katsusin kiirustamisest hingamisrütmi normaalseks saada ning jäin ootele. Mu selja taga laiusid suured avarad aknad vaatega haigla teise tiiba – onkoloogia päevastatsionaari. Nägin seal istumas mehi ja naisi, saamas järjekordseid keemiaravidoose – näoilmed rusutud, silmades hirm. Mu ajusagarates voolasid empaatia ja kaastunne ning mõtlesin, et millest küll need hirmu täis silmapaarid mõtlevad.

Järgmisel hetkel kutsuti mind juba kabinetti. Kiirelt viskasin protseduuride voodilavatsile pikali ning jäin ootama arsti edasisi juhiseid. Arst pusis aparaadiga kaua, kuni poetas üle huulte lause, et „vaatepilt ei meeldi mulle, palun võtke ühendust onkoloogiga“. Sõnal onkoloog on tänapäeval justkui kirstukandja mentaliteet küljes ning samal arvamusel olin antud hetkel ka mina. Kõik ülejäänud mõtted ja keskkond ruumis mu ümber käisid omasoodu ning kiirenenud pulsi taktis trummeldas kõrvus vaid sõna onkoloog.

Kogusin end hetke ning paiskasin välja küsimuste laviini. Mis onkoloog? Mis mõttes ei ole ilus vaatepilt? Enda arvates olin tulnud veresooni uurima. Mis kasvaja? Arst säilitas rahuliku hoiaku ning ütles, et enne täpsustavaid uuringuid ei saa kindlat diagnoosi panna ning võimalik, et tegu on tavalise lipoomiga – rasvkoe healoomuline kasvaja. Rahunesin veidi, kuid stabiilse pulsi ning hingamisrütmi saavutamine ei tulnud endiselt veel hästi välja.

Lahkusin kabinetist, vaatasin akendest taaskord keemiaravi patsiente ning mõtlesin, et kas tõesti olen nendega samas paadis. Autos ootas mind abikaasa, siis sai nutetud esimene pahvakas. Sisimas teadsin, et asjad ei ole korras, kuid lootsin, et ehk sisetunne seekord petab.

Kodus lahti riietudes vaatasin tükk aega oma jalga – mis asi sa siis oled?

Olin just kaks kuud tagasi tulnud veenilaiendite operatsioonilt. Vasakul jalal hakkas juba 19-aastasena tekkima põlveõndlasse veenilaiend. Töötasin tol ajal restoranis. Tööpäevad olid pikad ja jalad said korralikult vatti ning seetõttu ei pööranud ma sellele suuremat tähelepanu. Pidasin seda nii öelda kutsehaiguseks. Esimese raseduse ajal aga kasvas veenilaiend mõõtmetelt kümnekordselt. Veen võlvus välja ning veenikomu alla oli tekkinud kerge muhk. Ka seda seostasin lihtsalt laiendiga. Esimesele lapseootusele järgnes väikse vahega ka teine ning muhk veenilaiendi all oli veelgi kasvanud. Perearst ei osanud midagi kahtlustada ja arvas, et ju siis seal all on mingi veresoonte pundar. Peale veenilaiendi operatsiooni helistas mulle aga kirurg ning teatas, et „muna“ mu jalal ei ole seotud veenilaiendiga ning vajab iseseisvat uurimist, alustades ultrahelist.

Peale ultraheliuuringut hakkas aeg minu elus justkui teistmoodi tiksuma. Onkoloog saatis mind biopsiale ning seejärel venisid mul elu kolm kõige pikemat elunädalat. See on täiesti uskumatu, kuidas teadmatus ja hirm suudavad inimese psühholoogiliselt madalseisu viia. Peale biopsia võtmist lubati vastuseid kahe nädala möödudes. Mulle anti telefoni number, kuupäev ja kellaeg.

Esimesel korral sain vastuseks, et proovid ei ole veel valmis, helistage nädala pärast. Nädala möödudes valisin taaskord saatusliku telefoninumbri. Vastu võttis õde ning suunas mu edasi onkoloogile – diagnoos liposarkoom, halvaloomuline pehmete kudede kasvaja. Edasi pandi paika kompuutertomograafia aeg ning lähtuvalt selle tulemusest ka operatsiooni ja edasise ravi plaan.

Pärast seda telefonikõnet tabasid mind ääretult segased ja vastakad tunded. Ühest küljest olin ma saanud diagnoosiga tagasi hingerahu. Diagnoos lõi oma karmi reaalsusega küll uimaseks, kuid teadmatuses praadimine oli kordades hullem.

Mida teeb üks tavaline patsient, kes saab diagnoosi, millest ta mitte midagi ei tea – ta sukeldub interneti avarustesse ja hakkab googeldama. Olenevalt patsiendi psühholoogilisest taluvuslävest võib olla antud tegevus kas positiivse tulemiga või hoopis elutahet laastav, kuna positiivset infot antud teema kohta on vähe, statistika on karm. Eestis saab antud diagnoosi umbes 40 inimest aastas.

Siit sai alguse minu esimene kindla hoiaku järjepidev hoidmine – sisendamine iseendale, et ma ei ole statistika. Lugesin väga palju ellujääjate positiivseid lugusid, kes on antud diagnoosiga elanud juba aastakümneid ja kellel ei olnud sarkoom retsidiveerunud.

Minu positiivse hoiaku lõi hetkeks kõikuma kompuutertomograafia vastus, kus diagnoos sai juurde astmelise väärtuse – liposarkoom, metastaasiga maksas, neljas staadium.

Arst tegi koheselt kiiret selgitustööd, et õnneks on kõik opereeritav ning minu ravi saab olema tervendav, mitte elu pikendav. Kasvaja oli aeglase kasvuga. Suure tõenäosusega kosus see „organism“ mu jalal pikki aastaid. Veenilaiend tekkiski kasvaja survel ning vohama lõi vähk raseduse ajal, mil verevarustus organismis suureneb mitmekordselt. „Sõbrad“ minu maksa paremal sagaral ning jalal olid omaette hoidvad ja kasvasid iseseisvate struktuuridena, kahjustamata ümbritsevaid kudesid. Nad omasid kindlaid piire ning olid seetõttu hästi opereeritavad.

Operatsioon oli detsembris 2017.„Sõber“ maksalt eemaldati koos sapipõiega, kuna muud moodi teda kätte ei saa. Seejärel käidi maks üle spetsiaalse aparaadiga, tuvastamaks võimalikke mikroskoopilisi koldeid. Sisselõige tuli pikk – keskelt rinnakorvi alt kuni roidekaare alumise ääreni.

Jalalõikus tegi mind rohkem murelikuks, kuna kirurg teatas, et suure tõenäosusega ei suuda ta kõiki närve päästa ning jalalaba võib jääda rippu, mis paneb mind elu lõpuni lonkama. See teadmine sundis mind taaskord leidma kompromisse ja sisemist rahu iseendas.

Ööl vastu operatsioonile minekut, ei saanud ma und ning hakkasin praktiseerima esimest korda tänulikkust. Ma tänasin tänapäeva meditsiini, et meil on olemas sellised ravivõimalused, ma tänasin mõtetes oma lähedasi, tänasin oma lapsi ja abikaasat, tänasin elu ennast ja nii kummaline kui see ka ei ole, tänasin ka neid kahte „kutsumata sõpra“ mu kehas. Nad pidid ju tooma endaga kaasa peale kaose ka midagi head. Tol õhtul jäi küll selle veendumuse juurde rippuma küsimärk, kuid olin kindel, et ka sellistel äärmuslikel eluhetkedel peab olema mingi positiivne sõnum. Jäi vaid avastada, et mis siis konkreetselt.

Kahte lahkuma sunnitud „sõpra“ mul näha ei õnnestunud ning narkoosist ärkamine oli väga ähmane. Mäletan, et õde toppis mulle pastaka laadse pulga pihku ning ütles, et valu kannatama ei pea, piisab vaid nupu klõpsatusest. Mida adekvaatsemaks ümbruse tajumine läks, seda suuremaks läks ka valu. Koos nupuklõpsatusega saabus ülevoolav valu kadumine ning uimasus – morfiin. Tasapisi kergitasin tekki – jalg alles ning kõhul ilutses kuni puusani tõmmatud side – huhhh…ellu jäin.

Mõne aja möödudes saabus ka kirurg, kelle tohutu positiivne energialaeng lõi ruumi eredalt särama. Laia naeratusega teatas ta justkui koolipoisi entusiasmiga, et suutis enamus mu jalanärvidest päästa ning lonkama ma ei jää. Olin endiselt narkoosist ja morfiinist kohmetu, et kui ma praegu tagasi meenutan, siis tol korral ma vist otse teda tänada ei saanudki. Järjest selgemat mõistust saavutades hakkasid voolama mu silmist tänupisarad ja ma sain aru, et operatsiooni tulem ei olnud võit mitte ainult minu jaoks, see oli suur võit ka operatsiooni läbiviinud kirurgi jaoks.

Viibisin intensiivis ühe öö ning järgmisel päeval viidi mind üle tavapalatisse, endiselt kateeter põies. Lisaks pidin tegema ka kõrrega veetopsis puhumisharjutusi, vältimaks kopsupõletiku tekkimist, mis on sage lamaja haigete tüsistus.

Aga siis, opile järgneval päeval kargas palatisse sisse üks naisterahvas ning teatas, et nüüd kateeter eemaldatakse ja peab püsti tõusma ning tualetti minema. Olles juba ükskord püsti tõusnud, enam lamama ei jää. Igapäevaselt kõndisin koridoris raamiga ja iga päevaga tundsin, kuidas jõud taastub.

Kohati humoorikad olid hommikused arstide visiidid. Päris kentsakas tunne oli, nagu kuskil väljanäitusel. Palati uksest astub korraga sisse 15 inimest. Loetakse ette diagnoos, operatsiooni käik ning uuritakse, kuidas möödub taastumine, kas on mingeid muresid, aga kuna tegemist on õppehaiglaga, siis olen kahe käega poolt, et järgmine arstide põlvkond oleksid väärikad, targad ning kogemustega mantlipärijad. Tundsin end haiglas igati turvaliselt, sest ma teadsin, et minu eest kannab hoolt Eesti parim meditsiinipersonal.

Algselt olin kirurgi sõnade kohaselt suhteliselt kindel, et keemiaravi ei järgne ning operatsioonile lisandub jalale lokaalne kiiritusravi. Viimasel kirurgi vastuvõtul andis ta teatepulga onkoloogile üle, kes siiski teatas, et keemiaravi tuleb, kuna kasvaja suutis levida hematoloogiliselt edasi ning vähirakke võib veres veelgi ringi ujuda. Seega ta soovitas teostada adjuvantset keemiaravi, millele järgneb jalale lokaalne kiiritusravi.

Keemiaravi kohutavatest ja laastavatest kõrvalmõjudest on kuulnud iga täiskasvanu ning taaskord pidin hakkama ennast seesmiselt häälestama, et ei tekiks paanilist hirmu ja peata olekut – olin raviplaaniga nõus.

Üldlevinud on raviplaan, kus keemiaravi teostatakse päevases statsionaaris. Patsient tuleb raviks haiglasse, kus talle tilgutatakse umbes kolm tundi preparaati veeni, misjärel ta suundub tagasi koju. Minu raviplaan paraku selliseid protseduure ette ei näinud. Viibisin ravi saamiseks haiglas sees 3-4 päeva. „Keemiline elueliksiir“ tilkus mu kehasse kokku 24 tundi, millele järgnes 12 tundi põiekaitset, seega kokku 36 tundi keemiarünnakut.

Esimese keemiaravi sain jaanuaris 2018. Enne ravi algust paigaldati veeniport, säästmaks mu veresooni. Mäletan nii hästi, kuidas tilgaga alustamise järgselt ootasin närviliselt esimeste kõrvalmõjude saabumist. Kuidas läheb? Kuidas keha reageerib? Kas süda läheb pahaks? Kui nõrgaks ma jään?

Teadlikult kaanisin tohututes kogustes vett, et keha „filtriteid“ mürkidega hakkama saamisel aidata. Esimene õhtu kujunes rahulikuks, jäin magama, lootuses, et ehk olen mina üks neist vähestest õnneseentest, kes drastilistest kõrval mõjudest pääseb, aga paraku siiski mitte.

Keset ööd ärkasin üles meeletu südamekloppimise peale. Mõistust oli haaranud tohutu ärevus. Sain aru, et ajukeemia hakkab paigast nihkuma. Nipsuga oli kohal ka iiveldus, keha kuumas ning näos oli hõõguv punetus. Mäletan, et komberdasin tualetti ja väljusin sealt veel intensiivsema iiveldusega. Mürgid olid jõudnud uriini ning selle lehk oli talumatu. Lõhna- ja maitsemeeled olid tundmatuseni muutunud. Lõhna järgi tajusin, et iga mu viimnegi keharakk üritab mürke väljutada. Keemiaravi mõju tipphetkel saabub psühholoogiline „auk“. Seal „augus“ olles kaob järsku kõik ära. Sind ei huvita enam mitte miski, ei söök, ei jook, ümbruskond kaob kuhugi ära. Tahaks vaid suletud silmadega mingit moodi eksisteerida, kuid siis hakkab käima karusell. Avatud silmadega ei talu valgust. Kuulmismeeled tahaks lihtsalt lukku keerata ning „MUTE“ nuppu vajutada, sest hääli ei kannata, neid on endagi peas piisavalt. Südame kloppimine ajab tohutult närvi. Saabub kohale ülevoolav enesehaletsus, mis jääb su kõrvale nagu truu lemmikloom, aga sa ei saa aru, et kelle lemmik ta siis ikkagi on, igal juhul mitte sinu enda. Kas tõesti olen sellises olekus kuni ravikuuride lõpuni? Õnneks mitte.

Olukorra leebumine saabus peale keemiadooside saamist 5.-6. päeval.  Peamisteks kõrvalmõjudeks ravi järgsetele päevadel olid isutus, iiveldus, nõrkus, emotsionaalne madalseis. Kuid iga kord oli ka midagi uut. Pärast teise keemiaravi lõppu hakkas mul kõrvus vilisema ning peavalud olid lakkamatud kaaslased. Tekkis metastaasi kahtlus peaajus ja saadeti täiendavatele uuringutele. Õnneks olid vastused elujaatavad ning lisakatsumusi teele ei visatud. Tekkinud oli keemia järgne närvikahjustus, mis eeldatavasti oleks pidanud kogu ravi järgselt ajapikku taastuma, kuid paraku mitte. Vilin kõrvus ehk tinnitus on mu kaaslane 24/7 ka praegu, kuid me oleme teineteisega harjunud.

Lisaboonusena sain tunda ka menopausi tugevaid sümptomeid ning hormoonide karusselli, mis õnneks taandusid peale ravi lõppu. Mingil hetkel lisandus pea piirkonnas tohutu külmakartus. Magasin öösiti pea mässituna fliisteki sisse ning värisesin kui haavaleht, õnneks see möödus.

Ühel ööl nägin und, et minu keemiaravi taluvuspiir on viis ravikorda, üle viie ma välja ei kannata. Nägin, et vajun kuhugi, lihtsalt vajun. Tahan kätt tõsta, aga see ei liigu, tahan appi hüüda, aga hääl ei tule üle mu huulte. Mäletasin hommikul ärgates selgelt enda silmis vaatepilti mu kätest, mis olid krimpsus ja kuivetunud.

Ei pidanud seda unenägu tuleviku ennustajaks, kuid aegajalt justkui tühjast kohast manas mulle ette taaskord pilt mu närbunud kätest.

Talusin ära neli ravikuuri ning viiendale kuurile minnes näitasid vereproovid, et mu leukotsüüdid on täiesti maas. Viies ravikord lükkus edasi ning määrati kodused süstid, turgutamaks vereloomet. Süstima pidi kõhtu ja miskipärast ma ise seda teha ei suutnud. Kuigi ma ei tundnud valu, kuna kõhuoperatsioonist ei olnud osad närvid taastunud, aga ikkagi ei tõusnud mu käsi süstla järgi. Õnneks sai mu abikaasa sellega perfektselt hakkama.

Vereloome taastus ja taaskord pöördusin kliinikumi viiendale ravikuurile. Sisimas juba teadsin, et see jääb tõesti mu viimaseks keemiaks. Peale ravikuuri määrati taas süstid ning arutasime arstiga mu tulevasi raviplaane. Kuna ukse ees seisis kevadine puuõite tolmlemine (olen allergik), siis pidasime vajalikuks ravi lõpetada. Me ei teadnud kuidas keha kahe suure stressifaktoriga toime tuleb.

Mu unenägu täitus, viies ravikord jäi tol korral viimaseks. Loodan, et jäädavalt viimaseks.

Öeldakse, et naise kroon on tema juuksed ja eks siin on oma tõepõhi all. Juuste välja langemine algas kaks nädalat peale esimest keemiaravi ning sisuliselt paari päevaga oli mul selge, et need tuleb maha ajada, kuna välja langemine toimus suurte pulstidena ja asemele jäid valged nahalaigud,  mida oli kordades hullem vaadata kui kiilakat peanuppu.

Juuste välja langemine oli midagi sellist, milleks arvasin ennast korralikult ette valmistunud olevat ja seda nii vaimselt kui praktiliselt. Mu armas isa ja tädi kinkisid mulle kvaliteetse paruka ning iga päev ma sisendasin endale, et need on vaid juuksed, vaid väline fassaad. Kuid kui ma seisin esimest korda oma palja peaga peegli ees, siis ma ei oska tänini kirjeldada seda tunnet, mida ma tundsin.

Proovisime kiilaks ajamise eelmängu võimalikult humoorikaks teha ning abikaasa lükkas aparaadiga peanupule sisse teada tuntud prodigy-stiilis soengu. Oli küll naljakas, naersime kõik koos lastega kõhud kõveras, aga vaimne tagasilöök tuli siis, kui pärast pea täielikult kiilaks ajamist mu viie-aastane poeg nutma hakkas ning läbi nutu „ei!“ karjus. Tal läks aega kokku neli päeva, et mu uue välimusega harjuda. Seni ajani pidin tema nähes vaid kaetud peanupuga käima. Aga see on uskumatu kui kiirelt inimene harjub oma eluoluga ja hetke olukordadega. Nii ka mina, mu pere ja lähedased.

Paruka kandjat minust ei saanudki, annetasin selle peale ravi lõppu edasi saatusekaaslasele. Kandsin erinevaid pearätte ja mütse ning enesekindlust tõstsid kaunid suured kõrvarõngad aksessuaarina kõrvades.

Viimase keemia sain aprilli keskel ning pearäti tõmbasin jäädavalt peast juuni alguses, mil suurel töökonverentsil tulin välja oma mõne millimeetrise siilipeaga. See oli võimas tunne ja seda suuresti mu abikaasa toel, kes julgustas mind rätti nurka viskama, olema ehe ja siiras oma tõelises kehas.

Kolm nädalat pärast viimast keemiat hakkasin saama igapäevaseid lokaalseid kiiritusdoose jalale. Lõplikku kordade arvu enam peast ei mäleta, kuid neid oli kindlasti üle kahekümne.

Alguses tundus see ravi mulle sõna otseses mõttes kummaline. Viskad pikali ning siis käib mingi aparaat ümber sinu, kestvusega paar minutit. Seejärel tõused püsti, paned riidesse ja lahkud. No väga ok, mõtlesin ma. Mis sellisel ravil viga, kuniks kahe nädala möödumisel esimesest kiiritusseansist hakkas kiiritatud jala piirkond punetama. Ka täitsa ok, mis seal siis ikka, määrisin erinevaid jahutavaid kreeme ning ravi jätkus. Viimaseks ravi päevaks olid nahale tekkinud juba mingid tumedad laigud ja osaliselt ka villid. Päädis see kõik aga sellega, et kiirituse toimel hakkas mul jala pehme kude siiski päris tugevalt lagunema. Tekkisid suured „lagunevad“ haavandid, millest jooksis ohtralt koevedelikku. Õnneks ma ei tundnud valu, paranemine võttis oma jagu aega. Õed õpetasid mind kiiritushaava hooldama ning sain sellega kodus eduliselt hakkama.

Enda onkoloogilisel teekonnal kohtusin väga paljude meditsiinitöötajatega ning mul jätkub neile jagada vaid kiidusõnu.

Väga sageli näeme ka praegu ühiskonnas eelkõige just patsientide poolt rahulolematut suhtumist arstidesse ja õdedesse. Kui inimesega juhtub elus mingi ebasobilik või äärmuslikul juhul lausa drastiline muutus, siis hakatakse otsima süüdlast. Keegi ju ometi peab olema süüdi, et ma haige olen.

Sellist suhtumist nägin väga palju ka haiglas sees olles. Ühe keemiaraviseansi ajal sattus mulle palatikaaslaseks bravuurikas vanaproua, kelle küsimuste ja süüdistuste laviin, mis palatisse saabunud arstile kaela sadas, oli kõike muud kui inimlik.

Koridoris jalutades jäi ekslikult mu kõrvu ühe vanema härra telefonikõne, kus kiruti arste kõigi ebatsensuursete sõnadega, mida ma vist eales kuulnud olen.

Inimene ootab arstilt imesid. Ta ootab tervenemist, arvates, et ta ei pea antud olukorras ise mitte midagi tegema – vale. Inimesed ei julge ise vastutada ning nad ei julge olukorrale ausalt otsa vaadata.

Minu suhe meditsiinipersonaliga oli üdini positiivne ja aus. Kui sa ise oled heatahtlik ja positiivne, siis väga naljalt sinusse kehvasti ei suhtuta. Suhe on alati kahepoolne ning sa saad suhtest selle, mida sa endast välja kiirgad.

Mulle hakkas meeletult sümpatiseerima kliinikumis õde Liina, kes oli tõeline ingli maine kehastus. Tema hoolitsus, inimlikkus, selgituste jagamine ja armastus oma töö ning patsientide vastu oli midagi erakordset ja tõeliselt südamlikku. Ta ei pidanud ka seda mingiks vaevaks, kui ma palusin tal endale haigla puhvetist kakaojäätist tuua, kuna see oli ainuke asi, mis keemiaravi ajal mu maitsemeeli paitas.

Enda onkoloogiga suhtlesin valdavalt e-maili teel ning peamiseks teemaks olid keemiaravi kõrval mõjude leevendamine ja raviplaani jätkamine. Ääretult sümpaatne, rahulik ja suure hingega inimene.

Mul ei olnud mõtteski küsida onkoloogilt järgnevaid küsimusi, ometi on just need küsimused kõige enim patsientide poolt esitatud: Kas ma saan terveks?     Kuidas mu haigus tekkis?   Kas see haigus tuleb tagasi?

Sellistele küsimustele teab vastust vaid Looja ise. Paraku aga neid küsimusi esitatakse ning vastust saamata, pettuvad inimesed arstis, kuna nad ei suuda leppida, et on tekkinud olukord, mida ei kontrolli ei arst ega patsient ise.

Sellise diagnoosi puhul on ravi ajal ääretult keeruline olla täisväärtuslik naine oma abikaasale ja ema oma väikestele lastele. Kõik suhted pannakse korralikult proovile. Väga suur rõhk kulus iseenda enesekindluse leidmisele/taastamisele. Kohanemine operatsioonist tingitud armide, keha muutuste ja välja langenud juuste tõttu panid mind tundma ennast kõike muud kui seksika abikaasana. Vahetult pärast keemiaravi vajasin nii väga lasteta aega, kuid samas olid nad suurim stiimul voodist püsti tõusmiseks.

Sain aru, kui raske mu lähedastel oli. On ju väga keeruline näha armastatud inimest piinlemas. Tahaks osa valust ja ebamugavusest ära võtta kui saaks. Paraku kannab igaüks oma risti ise ning mul jääb üle vaid tänulikkust ja armastust tunda, et mul on nii fantastiline pere.

Raskete haiguste puhul on ohvri mentaliteet kerge tekkima ning see kes juba on endale ohvri staatuse omaks võtnud, siis seda pitserit inimeselt ära võtta on ääretul keeruline. Õnneks oli mu ema minu kõrval see, kes mulle otsekohese ja karmi reaalsusega vastu pead lajatas ja ütles, et Pilleke, nüüd tuleb ise ka hakata endaga tööd tegema ja kohe. Arstid ravivad küll su keha, kuid sina ravi vaimu, sest melanhoolsed ja negatiivsed mõtted ning hoiakud võivad ära nullida kogu selle meistriteose, mida meditsiin sinu keha abiks tänapäeval teha suudab.

Väga huvitav oli kogeda erinevate lähedaste reageeringuid minu diagnoosi teada saamisest. Palju oli neid, kes suhtlesid läbi sõnumite ning panid minu poole teele kõikvõimalikud head soovid, kuid tunnistasid, et helistada ega kohtuda nad ei julge, kuna kardavad liiga kauaks nutma jääda. Mu parim sõbranna langes samuti mulle kohe nuttes kaela ning pigem olin mina see, kes pidi lohutussõnu leidma ja kinnitussõnu otsima, et seekord vist surm ikka ootab natuke.

Kogu ravi vältel jätkasin ma tööl käimist. Peale igat keemiaravi seanssi olin haiguslehel nädalakese ning seejärel suundusin tööpostile. See oli keeruline aeg, kuna inimesed näevad eelkõige sinu haigust, mitte sind ning ääretult raske oli teha tõsiselt võetavat tööd, kui inimesed sind haletsusega kohtlevad. Ikka ja jälle kuulsin pominat, et näed ta ju nii noor ja miks ikka nii, küll see elu on ikka ebaõiglane. Ma alati kinnitasin, et ma naasen tööle täie jõu ja valmidusega ning ma ei vaja erikohtlemist, kuid ikka oli neid, kes teatasid, et no kuidas ma tulen oma pisikese murega sinu juurde, kui sul endal nii suured mured.

Kui inimene saab vähidiagnoosi, siis ma usun, et vast külma kõhuga ei suhtu sellisesse teabesse keegi.

Ääretult raske aeg oli enne täpse diagnoosi teada saamist, mil mõtteid ründasid erinevad kujuteldavad stsenaariumid. Ega siis ilma asjata ei ütle psühholoogid, et hirm on meie enda fantaasia vili ja see lööb inimese lukku, teda ei ole võimalik juhendada, aidata, mõjutada, suunata – ta lihtsalt on…vang enda välja mõeldud lugudes.

Diagnoosiga saabus mingil määral rahu. Tekkisid konkreetsed plaanid ja tegevuskavad, ellu saabusid täiesti uued sihid ja eesmärgid. Tehtud said põhjalikud väärtuste inventuurid. Ma sukeldusin raamatutesse ning ammutasin endasse kõike, mida arvasin endale kasu toovat. Lugesin onkoloogilise alatooniga raamatuid, esoteerikat, eneseabi, toitumisteavet, psühholoogiat jne, hakkasin praktiseerima meditatsiooni ja sügavat kõhuhingamist. Suunasin teadlikult oma mõtteid ning minu igapäeva osaks sai ülevoolav tänulikkuse praktiseerimine ja hetkes kohal olek. Teadmine, et sa ei saa 100% kontrollida oma elu kulgu, küll aga tõdemine, et sa saad 100% kontrollida oma reageeringuid ja emotsioone, tõi mulle vabaduse.

Ma ei pea ennast täielikuks kristlaseks, olen sümbioos kuskil seal keskel, küll aga tulid ööl enne operatsioonile minekut ladusalt üle mu huulte Meie Isa Palve read. Olen lapsena ristitud oma vanavanemate soovil ning käinud ka pühapäevakoolis. Kodune kasvatus oli paraku kristlikust kasvatusstiilist seitsme maa ja mere kaugusel, kuid uskumatul kombel olid palvesõnad otsast lõpuni peas.

Ükskõik kas me tahame seda tunnistada või ei, aga usklikud oleme me kõik. Kui mitte enne, siis rasketel hetkedel elus pöördub meist igaüks oma Looja poole, oma Kõiksuse poole ning palub tuge, õnnistust ja jõudu, pakkudes vastu alandlikkust ja tänu, saades aru, et midagi siin elus on siiski ette määratud meie tahtest olenemata.

Kuskilt on jäänud kõrvu ka veendumus, et inimeste füüsilised kannatused on suunatud hinge arengule. Läbi valu ja kannatuste sünnib tegelikult palju ilusat ja täpselt nii see ka on.

Ravi ajal olid füüsilised kannatused suured. Operatsiooni järgsed valud ja jäädavad muutused kehas, keemia- ja kiiritusravi kõrvalmõjud. Nüüd, kus ravi on läbi, on aga teised mured. Tahtmatult lööb häirekell peas põlema, kui kuskil kehapiirkonnas miski valutab või vale tundub. Keerutama hakkavad erinevad enda peas välja mõeldud lood, et äkki nüüd, äkki nüüd jälle hakkab kõik otsast pihta. Kas ma ka seekord pääsen või lüüakse viimast hingekella? Paljud onkoloogia patsiendid on tõdenud, et ravi ajal oli kuidagi turvalisem. Progress käis, oli tihe kontakt arstidega ning kui arst ütleb sulle ravi lõppedes, et nüüd on siis kõik, kohtume nelja kuu pärast „tehnoülevaatusel“, siis järsku taipad, et oled omapäi.

Alguses peale ravi lõppu oli mul väga raske teha otsuseid, mis olid suunatud pikemasse tulevikku. Tabasin end alatasa mõttelt, et kas ma üldse elan kolme/viie/kümne aasta pärast. Summutasin neid mõtteid sellega, et surra täna/homme/järgmine nädal võib meist igaüks ning soovisin, et mu elu oleks endisest rohkem mõtestatud ja sügavam.

Surmale mõtlesin väga palju ning suutsin sellega ka rahu teha. Üks mu hea tuttav on matnud oma mõlemad vanemad. Isa lahkus infarktiga ning ema vähiga. Küsisin, et kumb oli tema jaoks raskem, ta vastas, et isa lahkumine. Ema haigus oli küll raske teekond, kuid tõi kokkuhoidmise ja suhte tugevdamise. Said ära räägitud kõik südamel olnud asjad, üksteisele andeks antud ja üksteiselt andestust palutud, sai nutetud ja naerdud, sai kallistatud ja hoitud ning lõpuks ema lahkus rahus. Isaga aga jäi palju küsimärke ja ütlemata asju õhku ning sellest lahti lasta on raske.

Sattusin kunagi internetis vaatama “Oprah"-i saatelõiku, kus näitleja Bradley Cooper rääkis, sellest, kuidas ta oli oma vähihaige isa viimse hingetõmbe juures. Tema seiskohalt olevat inimese surm sama ülev nagu elu ise ning ta oli isale ja Kõiksusele ääretult tänulik, et tal oli võimalus sellist kogemust kogeda. Mis aga tagab sellise rahumeelse lahkumise maisest elust – suhted. Head, ausad, tingimusteta armastusest külvil sügavad suhted on kõige alus. Ühiskonnas näeme igapäevaselt aga paraku seda, kus paljud suhted on valusad, ebaõiged ja koormavad. Sellistel suhetel enamjaolt rahulikke lõppe ei järgne, kuid leidub ka neid, kes veel surivoodil suudavad teha järsu kannapöörde ning lõpetada ilma agooniata helguses, jättes lähedastele ilusad ja soojad mälestused.

Aeg ajal taban ennast mõtetelt, et mis siis kui käes on minu järjekord ja arst teatab, et enam ravi ei toimi ning loetud elupäevad jäävad Looja arvutada. Olen need mõtted enda jaoks selgeks mõelnud, kuid need mõtted jäävad siinkohal minu enda teada.

Praegu mängib minu elus suurt rolli Vähiravifond Kingitud Elu, mille vabatahtlikuks ma aasta tagasi astusin. On ju tõdemus see, et sarnane otsib ikka sarnast. Fondil on üllas ülesanne ja eesmärk ning veel üllamad on fondis tegutsevad inimesed. Vabatahtlike seas on peaaegu kõigil isiklik kokkupuude vähiga ning seda kas läbi enda või lähedase diagnoosi. Nii vaba on rääkida avatult inimestega, kes teavad, mida sa tunned ning kes mõistavad sind ka ilma sõnadeta. See fond on üks imelisemaid kodanikualgatusi meie väikses riigis, kus elab külg külje kõrval väga palju heasüdamlikke inimesi. Teen vabatahtliku tööd suure naudingu ja tänutundega ning kutsun kõiki huvilisi oma panust andma!


Minu lugu jäävad lõpetama Virve Osila luuleread:

Elu on ilus,

kui elada avasilmi,

südamesoojust jagada teistele.

Näha päikest ka kõige süngeimas pilvis.

Käia lõpuni oma valitud tee.

 

Elu on raske.

Mõnelgi katsumushetkel Jumalalt küsid:

„Miks nii peab olema see?“

Vastuse saad temalt üha jätkuval retkel –

kerge ei tohigi olla kellegi tee.

 

Elu on elu.

Looja tahe ja seadus,

kes sünnihetkel määratleb saatuse.

Kellele saatjaks on antud südameheadus,

ilusaks mõtleb ka kõige raskema tee."

 
Jaga artiklit:

Viimased uudised

Vähiravifond Kingitud Elu korraldab suure heategevusliku CD/DVD-plaadilaada
Kingitud Elu heategevuslik plaaditurg toimub Tallinn Music Week'i raames laupäeval, 29. augustil algusega kell 11.00 Balti Jaama Turu Õhtuväljakul. Turg kestab õhtuni või kuniks plaate jätkub. Too oma kasutult seisvad CD-, DVD- ja vinüülplaadid head tegema!
18.08.2020
Isiklik kogemus vähiga tõi noore naise Pille Retteri vähiravifondi vabatahtlikuks: “On raske näha armastatud inimest piinlemas"
Vähiravifondi vabatahtlik Pille Retter räägib oma oma kogemusest raske haigusega. 
08.08.2020
Vähiravifond on tänavu 150 000 euroga miinuses, pea sama palju on fondi pealt teeninud Eesti riik!
2020.aasta lõpuks on fond Eesti riiki “toetanud" kokku ligi 1 miljoni euroga - see on puhtalt Eesti inimeste ja ettevõtete annetustest kogunenud summa, mille oleme olnud sunnitud tasuma seitsme aasta jooksul riigikassasse ravimite käibemaksuna.
22.06.2020