Sirle Tallerman (55, pildil) saab fondist abi, et panna vastu rinnakasvajale. Toetame naist alates maikuust ligi 4000 euroga kuus.
Naine kirjutab, et on viimase 12 aasta jooksul käinud läbi tulest ja veest. See kõik on õpetanud olema kannatlik ja tugev. Vähile on ta kaotanud paljud lähedased, teiste hulgas oma tütre.
“Olen Virumaa põliselanik. Elan maal oma majas ning mul on hooliv, tore ja kokkuhoidev pere,” kirjutab Sirle. “Vähk on mind saatnud kogu elu. Olen kaotanud vähile oma isa, tädi, kaks onutütart ja oma kõige kallima tütre. 2012. aastal sain minagi oma diagnoosi, kui vasakust rinnast tüki leidsin – geneetiline rinnavähk. Läbisin operatsiooni, keemiaravi ja kiiritusravi.
Keemiaraviga oli häid ja halbu päevi. Söök oli paha, maitsed metallised, oksendamine ja juuksed tulid ära. Haiguslehel olin 8 kuud. Minu päästeingliks sai esimene lapselaps Kaspar, kes hoidis mu elutahet üleval. Ükskõik kui raske aeg lapse hoidmisel ka ei olnud, tuli leida jõudu temaga tegelemiseks. Hetkedel, mil see väike päiksekiir mulle naeratas ja mind embas, kahanes mure ja valu. Kiiritusravi lõppedes sündis tütrel poeg Talis. Suurenes soov näha, kuidas lapselapsed kasvavad, arenevad ja teevad oma esimesi samme. Sain aru, et on nii palju, mille nimel edasi elada. Lastelastest sai minu elujõu allikas. Pärast ravi elasin teadmisega, et vähk on taandunud. Onkoloogi soovitusel lasin munasarjad eemaldada, et vältida munasarjavähki. Möödusid aastad, käisin korralikult kontrollis ja kõik sujus hästi.
Kõik muutus sügisel 2020 kui tütar Liis sai rinnavähi diagnoosi. See oli minu elu kõige raskem periood. Sellega oli võimatu leppida ja langesin masendusse, vajasin psühhiaatri abi. 2020.aasta detsembris avastasin paremas rinnas tüki. Vähk oli tagasi. Olime tütrega mõlemad koos keemiaravis, tema viimast korda, mina esimest. Kõik algas otsast peale: keemiaravi, operatsioon, kiiritusravi ja tabletina keemiaravi. Seekord olid kõrvalmõjud teistmoodi. Juuste kaotus, luude ja lihaste valud, üldine väsimus ja jõuetus. Olin pea aasta aega töölt eemal ning kaalusin ravist loobumist. Selleks ajaks, kui ma keemias käisin, oli meie pere suurenenud – sündisid Ralf ja Taimar. Suurenenud poiste vägi suurendas taaskord elutahet. Tahaks ju poistega koos olla! Oli, mille nimel ravi jätkata ja mitte alla anda.
2021. aasta möödus ravi saades. Palju sai tütrega koos olla ja lastelaste seltskonda nautida. Erilist rõõmu valmistas uudis, et poja perre on perelisa oodata. Sündis imearmas pesamuna Jaak. Olin uhke viie poisi vanaema ehk Mamma! Nautisin poistega olles igat hetke. Saatusel olid aga omad plaanid. Tütre tervis halvenes, uuele ravile vähk enam ei allunud ja tütar lahkus meie seast eelmise aasta märtsis, olles ise vaid 33-aastane. Ei ole kerge kui näed sinule kallist inimest kustumas. Olime kogu perega viimased nädalad Liisuga koos. Ei lähe päevagi, kui ma oma tütrele ei mõtle. Läksin ise samal aastal suvel uuesti kontrolli ja … sain uue diagnoosi – metastaatiline rinnavähk, siirded kopsus, neerus ja luudes. Neljas staadium.
Kuigi järjekordne tagasilöök pani taaskord enesekindluse ja jalgealuse kõikuma ning ebaõiglusetunne tahtis võimust võtta, siis tegelikult mõistsin, et tütre pojad on ju just kaotanud oma ema. Ma ei saa alla anda! Tuleb veel kord proovida. Kõrvus olid lahkunud tütre sõnad: “Nutad ja lähed… sest sind vajatakse!”Algas iganädalane immuunravi koos keemiaraviga. Kogu protseduur oli küllaltki talutav, ainult suur väsimus. Tööl sain samuti käia. Kui olin 10 kuud ravi saanud, siis pärast kompuuteruuringut selgus, et ravi enam ei toimi. Uus ravi, mida arst mulle sobivamaks peab, ei ole aga tervisekassa poolt rahastatav. Ravimi hind on 4100 eurot kuus.
Olen südamest tänulik, et Vähiravifondi Kingitud Elu kaudu saan võimaluse jätkata oma võitlust ning püsib lootus, et saan olla oma kõige kallimatega, olla osa nende kõigi elust. Ilma selle toetuseta ei saaks ma kuidagi selle haigusega võidelda.”
Kingi lastele, kes on kaotanud ema, võimalus olla koos vanaemaga veel kaua-kaua. Toeta Sirle ravi sihtotstarbelise annetusega, mille märksõnaks “Sirle raviks”.