Oktoobris osales vähiravifondi juhataja Toivo Tänavsuu Tallinnas toimunud ümarlaual, kus erinevate huvigruppide esindajad arutasid selle üle, milline on olukord Eesti vähiravis ning kuidas saaks ravimite kättesaadavust parandada.
Kohtumisel tutvustati onkoloogilise
ravi võimaluste analüüsi raportit, millele järgnenud ümarlauadiskussioonis
vaadati onkoloogilise ravi arengu tulevikku. Ühises diskussioonis tõdeti
vajadust vähistrateegia järele ja reaalelu andmete olulisust lisaks kliiniliste
uuringute andmetele.. Samuti rõhutati hinnakokkulepete olulisust ning enamate ressursside vajadust uute vähiravimite
kättesaadavuse tagamiseks.
Rootsi Terviseökonoomika instituudis (IHS)
valminud analüüsis „Comparator
Report on Patient Access to Cancer Medicines in Europe Revisited – Estonian
outlook“ võrreldakse olukorda 28s EL riigis, Norras ja Šveitsis. Aruanne toetub
varasemale võrdlusuuringule, mis viidi läbi 2005. aastal ning annab põhjaliku ülevaate vähktõve arengutest Euroopas
viimase kahekümne aasta jooksul.
Aruandest selgub, et vähktõvega inimeste arv kasvab
Euroopas jätkuvalt, olles aastatel 1995 – 2015 tõusnud 30% võrra. Kuigi vananeva elanikkonna tõttu haigestunute arv tõuseb ning kulutused
vähiravimitele kasvavad, on kogukulud vähiravile püsinud samal tasemel (6% kogu
tervishoiukuludest), seda suuresti tänu ambulatoorsele ravivõimalusele ning ravile, mida
võimaldavad uued kasutusele võetud ravimid.
Raportis tõdetakse, et vähiravimite kättesaadavus on riigiti
väga erinev. Suuremad erinevused torkavad silma rikkamate ning vaesemate
riikide vahel, kuid erinevusi võib märgata ka sarnase ostujõuga riikide võrdluses. Eri
osapoolte koostöös üritatakse leida lahendusi, kuidas kõige otstarbekamalt
tasakaalustada uute ravimite rahastamine ravimitootjate ning rahastajate vahel.
Olukord Eestis: head tulemused piiratud ressurssidega
Prof Peter Lindgren tõi raportit tutvustades
välja, et nii nagu Euroopas üldiselt, on ka Eestis vähijuhtude arv aastatel
1995 – 2012 kasvanud.
Vähijuhtude arv 100 000 elaniku kohta on
aastatel 1995-2014 tõusnud 348lt 546ni. Lindgren tõi siinkohal välja kasvu erinevad põhjused: elanikkond
vananeb, diagnoositakse rohkem haigusjuhte, samas arenevad ka teiste
valdkondade (näiteks südamehaigused) ravivõimalused, mis tingib inimese
jõudmise
suuremasse vähiriski
vanusesse.
Levinuimad vähitüübid olid eesnäärmevähk (29%
juhtudest) meestel ning rinnavähk (21% juhtudest) naistel.
Vähisuremus oli kõrgeim kopsuvähi (meestel) ja rinnavähi (naistel) puhul.
Suremus on vahemikus 1995 – 2016 kasvanud 26% ning
suremuse määr on Eestis kõrgem kui Euroopas keskmiselt. Naiste suremuse näitajad on sarnasemad EL
keskmisega, kuid meeste suremus on võrreldes EL keskmisega kõrgem.
Viie aasta suhteline elulemus (aastatel 1994 –
2007) on tõusnud, kuid jääb siiski EL keskmisele alla. Vähktõvest tingitud majanduslik koormus on Eestis aastatel 2010 – 2014 kasvanud enneaegse suremuse tõttu.
Raportist selgub, et Eesti kulutused vähiravile
jäävad alla Euroopa keskmise (60 eurot versus 169 eurot). Samas on ka Eesti
kogukulutused tervishoiule Euroopa keskmisest madalamad (nii SKP kui per capita).
Vähiravisse tehtud investeeringute tase on madal, uute ravimite kasutuselevõtt aeglane ning
kasutus madalam kui teistes võrdlusriikides.
Kättesaadavuse parandamiseks pakutakse välja
erinevaid võimalusi, näiteks: riski- ja kulujagamise skeemide laiendamine (managed entry agreements – MEA), mille arv on küll
kasvanud, kuid erinevate
lahenduste edasine areng vajab eelkõige tehnoloogilisi lahendusi; mitmetes riikides on
kasutusel spetsiaalsed fondid innovaatiliste või harvikhaiguste jaoks.
Vähiravi on prioriteet
Eesti Haigekassa ravimite ja meditsiiniseadmete
talituse juht Erki Laidmäe nentis, et kuigi Eesti tervishoiusüsteemis on
vähe raha, kasutame seda efektiivselt. Hinnang tegevusele sõltub vaatenurgast – kas klaas on pooltühi või pooltäis. „Haiguskoormuse puhul YLD (Years Lost due to Disability) ei kasva vastavalt vähijuhtude arvule – see tähendab, et teeme
midagi õigesti.
Uute ravimite kasutuselevõtt on alguses aeglane, kuid võtab kiiresti järele,“ tõi Laidmäe näiteks.
Laidmäe hinnangul on võrreldes teiste valdkondadega vähiravi Eestis
prioriteet. Selle ilmestamiseks tõi ta välja, et haigekassa
investeeris eelmisel aastal vähi valdkonda 83 miljonit
eurot (sh kemoteraapia, kirurgia, ravimid) ning lisaks 15 miljonit jaemüügi ravimitele.
„Avalikkuses toimuvat diskussiooni kuulates tundub
mõnikord, et arengud on aeglased, kuid tegelikkuses
lisatakse hüvitatavate ravimite nimekirja igal aastal uusi
vähiravimeid. Näiteks tänavu
lisati rinnavähi, melanoomi, kroonilise lümfoidse
leukeemia (CLL) ning munasarjavähi ravimeid. Järgmise aasta kohta pole veel teada, kuid augustist
2017 on üleval 30 uut taotlust ning suure tõenäosusega lisatakse
nimekirja 5-6 uut ravimit,“ kommenteeris Laidmäe.
Laidmäe tutvustas, et aastast 2018 ootavad süsteemi
ees muutused – haigekassa saab suurema rolli ravimite hinnastamise ning
hüvitamise protsessis. Samuti pööratakse suuremat tähelepanu statsionaarselt ning ambulatoorselt
kasutatavate ravimite hüvitamise protsesside
ühtlustamisele: kõik taotlused vaatab üle ravimikomisjon, kes teeb ettepanekud haigekassa
juhile; haigekassa juhatus teeb omalt poolt ettepaneku uute ravimite piirhindade
määramiseks või hinnakokkulepete tegemiseks töö- ja terviseministrile.
Laidmäe sõnul ollakse mitmetes riikides probleemi ees, et
hinnamudel pole jätkusuutlik. Samuti tuleb
juurde üha rohkem kalleid ravimeid ning nende kohta on vähem andmeid,
samas on ebaeetiline patsientide lootusi liialt tõsta. Positiivsena tõi Laidmäe välja, et
riski- kulujagamise skeemid toimivad
praktikas, kuid nende rakendamisel ollakse veel tagasihoidlikud. „Nii on tõesti võimalus uusi ravimeid
turule tuua ning loodud on võimalus paindlikuks koostööks ravimitootjatega. Ka patsientide
tervisealane kirjaoskus on paranenud,“ tõdes Laidmäe.
Vähi puhul tuleb vaadata tervikpilti
Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Maris Jesse rõhutas, et vähisuremuse
ja -elulemuse puhul tuleb vaadata tervikpilti – nii ennetust, varast
avastamist, ravi kättesaadavust, ravi koordineerimist ning farmaatsiatööstuse rolli selle kõige juures. Võrreldavad tulemused
saab vaid kõiki neid aspekte arvesse võttes.
„Raport on näide, kuidas samu numbreid võib visualiseerida
erinevalt – võime rääkida sellest, et olukord on tõsine või hoopis paranenud.
Kui vaadata suremuse üldnumbreid
, siis vähist tingitud suremus on kasvanud ning jääb
mulje, et olukord on halvemaks läinud. Kui vaadata aga vanusele kohandatud
suremust, siis on selge, et Eesti on saavutanud märkimisväärseid tulemusi,
eriti piiratud ressursse silmas pidades. Kuidas oleme sellised tulemused
saavutanud ja üldine tulemus on halb? Seetõttu, et mehed, kes varem
surid nooremas eas õnnetuste tõttu või südamehaigustesse,
elavad nüüd piisavalt kaua, et arenevad välja vähkkasvajad. Riskifaktorid on
endiselt samad, näiteks alkohol,“ selgitas Jesse.
Jesse rõhutas, et ravi
tulemust mõjutab varane ravi kättesaadavus, mitte vaid vähi puhul. „Peame silmas
pidama, et alates aastast 2010 on Eesti tervishoiusüsteem pidanud elama
piirangute all, kui palju tohime kulutada. Eelarvetasakaal on olnud olulisem“.
„On ilmne, et tervisekulutusi vaadates, kulutatakse
Eestis ravimitele vähem per
capita kõikides
diagnoosigruppides, mitte vaid vähi puhul. Viimase kümne
aasta jooksul on onkoloogias (tervishoiuteenused ja ravimid) kulude kasv olnud
võrreldes teiste valdkondadega kõrgem. Seega ei saa öelda, et me pole vähiravi
prioriteediks seadnud, oleme küll,“ kinnitas Jesse ning lisas, et uute ravimite
kättesaadavuse puhul on hind, efektiivsus ning lisaväärtus need küsimused,
mille ees on ka teised riigid, mitte vaid Eesti. Ka need riigid, kes on meist jõukamad.
Onkoloogile on vähiravimid patsiendi aitamiseks
sageli põhiline instrument
Eesti Onkoteraapia Ühingu juhatuse liige dr
Peeter Padrik nentis, et tema jaoks on vähiravimid patsientide aitamiseks põhiline instrument. „On selge, et meil on kasutada
palju vähem ressursse kui Euroopas keskmiselt,“ kommenteeris dr Padrik raportit.
Eesti olukorda kirjeldades tõi Padrik välja, et Eestis on
ravimite hüvitamisel ning soodusravimi nimekirja saamise taotlemisel kasutusel
duaalne süsteem – haiglas kasutatavad ravimid kuuluvad enamasti
tervishoiuteenuste nimekirja ning taotluse uute ravimite lisamiseks teevad
enamasti erialaseltsid; retseptiravimite puhul teevad taotluse müügiloa
hoidjad.
Eesti Onkoteraapia Ühingu juhatuse liikmena tõi ta näiteid ühingu
tööst: ühingu põhimõtete järgi tehakse taotlus kõikidele vähiravimitele, mis on EL-is registreeritud
ning millel on näidustus ja nähakse kliinilist vajadust. Ühing pole seni
selgelt defineerinud kliinilist kasu, kuid see küsimus on üleval ka teistes
riikides. Nii on tänavu alustatud diskussioone ja hindamisi, vastavalt Euroopa Onkoteraapia Ühingu seatud
instrumendi skaalale (ESMO-MCBS), kuid siiski pole väga selgeid reegleid,
kuidas valida ravim, millele soodustust taotleda. Seni on peamised tegurid
ravimi hüvitamise otsust tehes olnud kliiniline tõendus, kuluefektiivsus, mõju eelarvele ning konkreetse vähipaikme üldine olukord
(juhud, suremus, teised ravivõimalused).
Padriku sõnul kujunevad haigekassa ning ravimitootjate
vahelistel läbirääkimistel üha enam välja erinevad riskijagamismudelid (managed
entry agreements). Samuti on läbiviidud tervisetehnoloogiate hindamisi,
näiteks järgmiste haiguste puhul: melanoom, kolorektaalvähk, HER2 positiivne
rinnavähk, mitteväikerakk-kopsuvähk, HPV vaktsiinid, müeloom. Kuid endiselt on
selgelt üleval katmata vajadus ravimite järele, kinnitas Padrik.
Võimalused katta vajadust ravimite järele
Üks lahendusvõimalus on vähiravifond Kingitud Elu, mis kogub
annetusi patsientidele, kelle ravi pole piisavalt kuluefektiivne. Fondi asutaja
Toivo Tänavsuu sõnul on 3,5 aastaga kogutud annetusi enam kui 2,6 miljonit eurot ning
rahastatud 165 patsiendi (vanuses 5-83) ravi.
Dr Padriku sõnul tekib siinkohal diskussioon: ühest küljest on
tegu rahvatervise küsimusega,
meil valitseb solidaarsus, kuid teatud maani: „Rahvatervise
seisukohast peame rääkima sellest, kuidas ressursse efektiivselt kasutada, kuid
teisalt on iga patsiendi jaoks vähk väga isiklik probleem. On olukordi, kus
ravim ei pruugi olla kulutõhus kõikide patsientide jaoks,
kuid võib
väga efektiivne olla individuaalsele patsiendile. Peame tõdema, et randomiseeritud
uuringud on olnud kuldne standard, kuid siseneme personaliseeritud meditsiini
ajastusse ning uuringutel on oma piirangud“.
„Küsimus on, kuidas saaksime paremini? Vaadates
tulevikku, vajame rohkem ressursse. Arstidena vajame rohkem diskussioone ja
selgitamist patsiendile – iga patsient on oluline ning igaühele on keeruline
selgitada kuluefektiivsust. Ravimifirmadelt ootame efektiivsemaid ravimeid
väiksema hinnaga. Haigekassalt võimalusi ravimifirmadele, kuidas olla efektiivsem,
erinevate riskijagamismudelitega. Kuidagi peame hakkama mõtlema ka uutele mudelitele,
et hinnata individuaalse ravi kuluefektiivsust ning vastavalt selle
hüvitamist,“ lisas dr Padrik.
Kuidas hüvitada uusi ravimeid?
Eesti Hematoloogiaühingu juht dr Ain Kaare
kinnitas, et ka tema põhiinstrument on ravim – kui seda pole, ei saa patsienti ravida. Dr
Kaare näitas oma ettekandes listi ravimitest, mis on turule tulnud viimase
kümne aasta jooksul ning tõi välja, kui paljusid neist on võimalik Eestis kasutada: „Aastatel 2007-2010 välja tulnud ravimid on enamasti hüvitatud, kuid näiteks uute ravimite
puhul, mis turule tulnud viimase kolme aasta jooksul, pole olukord kiita –
hüvitatakse vaid ibrutiniibi, mis on kättesaadav väga väikesele osale patsientidest“.
„Enamik uutest ravimitest hematoloogias on
harvikhaiguste ravimid. Nende puhul on olukord teistsugune, mõnikord ei viida läbi
randomiseeritud 3. faasi uuringuid. Müeloomi või CLL patsiendid elavad haigusega kauem, haigus muutub krooniliseks ning
puuduvad elulemuse andmed, ravimitele soodustust taotledes aga
progressioonivaba elulemuse andmeid ei aktsepteerita. Samuti ei aktsepteerita
kaudseid võrdlusi, kuid otsest võrdlust uute ravimite ning nende vahel, mida täna
kasutame, sageli pole,“ kirjeldas Kaare tänast olukorda.
„Leian, et otsustuse tegemise periood on liiga pikk
(haiglaravimite kohta tehakse otsus vaid korra aastas) – kui täna teeme
taotluse, võime uut ravimit kasutama hakata aastal 2019. Kuid valdkonnas, kus
toimuvad kiired arengud, on see liiga hilja,“ lisas ta. Näitena tõi ta bortesomiibi,
mida saab kõikidel müeloomipatsientidel
kasutama hakata alates järgmisest aastast, kuid ravim tuli turule enam kui
kümme aastat tagasi. Täna räägitakse juba uuematest ravimitest, aga neid ei saa
me kasutada.
Hematoloogia vaatepunktist pole kogupilt väga
optimistlik, nentis dr Kaare.
Diskussioon: toimunud on edasiminek, kuid
haigusjuhtude arv kasvab jätkuvalt
Diskussiooni avas moderaator Michael Thomas
A.T. Kearney’s Global Pharmaceutical and Health Pracice’ist, kes nentis, et
aastatega on toimunud edasiminek, kuid haigusjuhtude arv kasvab jätkuvalt ning
seega on vajadus teemaga tegeleda endiselt olemas. „Eesti on uue ajajärgu
lävel, kus mõeldakse üldisemalt
selle üle, kuidas tervishoidu rahastada, et see oleks pikaajaliselt
jätkusuutlik. Meil on kollektiivne vastutus kasutada ressursse
vastutustundlikult ning saavutada parim võimalik tulemus. Kliinilisest perspektiivist kuulsime
mitmeid aspekte, fookus on lisaväärtusel. Diskussiooni üks teema on see, kuidas
jõuame personaliseeritud hüvitamise
mudeliteni,“ võttis ta kokku.
Thomas tõi välja, et Eesti on mitmete väljakutsete ees – terviklik
lähenemine (tervisekäitumisest kuni ravimiteni), mida saame siin paremini teha;
mida tähendab ravimite väärtus, kuidas hinnata ravimite väärtust, peame silmas
erinevaid asju. Tulekul on palju lubavaid tooteid, kuidas neid hinnastada? Mida
saame paremini ja teisiti teha, et onkoloogia valdkonnas oleks tulemused suures
plaanis paremad?
Kadri Mägi-Lehtsi Ravimitootjate Liidust tõdes, et vähi puhul ei sõltu tulemus ainult ravimitest. „Üks põhjus, miks tulemused
on paranenud, on see, et meil oli kõikehõlmav vähistrateegia. Täna see puudub,“ tõi Mägi-Lehtsi välja. „Teine
teema on väärtus – arvan, et siinkohal mõtleme erinevaid asju, kui teemast räägivad maksjad,
heategevusorganisatsioonid või ravimitootjad. Peaksime detailsemalt arutlema detailide üle – kuidas hindame väärtust,
mis on ravimite väärtus, kuidas teeme tervishoiutehnoloogiate hindamisi?“
pakkus Mägi-Lehtsi välja.
Dr Padrik tõstatas küsimuse, et tegelikult ei ole teada, kas
Eesti edusammud on tingitud vähistrateegiast või mitte, mis on tulemuste taga: „Võib olla on tegu üldisema
arenguga tervishoius, võib olla peaksime ise aktiivsemad olema ning tegutsema riigi poolt ette
antud strateegiateta – paljud tegevused ei nõua strateegiat. Ressursid on
muidugi olulised, strateegia aitab ehk nende saamisel, kuid ravimite hüvitamise
süsteem on sama nii strateegiaga kui ilma“.
Maris Jesse selgitas, et aastatel 2007-2015 oli
olemas vähistrateegia – tegu oli ülevaatliku strateegiaga, mis hõlmas ennetust, varast
avastamist, kliiniliste arengute rahastamist. „Saime strateegiast õppetunni tulevikuks, et
eesmärgid ning nende jälgimine peavad
paigas olema, siis saab erinevad tegevused, ka erinevate osapoolte tegevused,
koondada nende eesmärkide täitmiseks. Õppetund oli ka see,
et ennetuse osas saime hästi hakkama. Kliinilise töö arendamises me nii edukad
ei olnud. Peamine takistus oli, et tööd peaks juhtima klinitsistid, kuid nad on
liiga hõivatud,
tulevikus peab neile aega jätma. Oli ka läbikukkumine – palliatiivravi kaks kontseptsiooni, kuna tegu oli erinevate
koolkondadega, kes ei jõudnud kokkuleppele,“ rääkis ta.
Eesti Vähiliidu nõukogu esimees onkoloog dr Vahur Valvere
kinnitas oma usku vähistrateegiasse – vähistrateegia või vähiplaan on igal arenenud
riigil olemas. „Tegu on
tegevuste kompleksiga – kui tegelda kõikide aspektidega, siis
saame vähendada suremust ning muutub üldine elulemus,“ ütles dr Valvere.
Personaalmeditsiin ning personaalsed
hüvitusskeemid
Kadri Mägi-Lehtsi tutvustas, et ravimifirmad saavad
patsientidele väärtust pakkuda näiteks läbi riskijuhtimise plaanide, kuid rõhutas, et tootjate
jaoks on siin oluline konfidentsiaalsus. Samuti tekib Mägi-Lehtsi sõnul küsimus, kui
madalale saab hinna viia – oleme uhked EL, OECD ja NATO liikmed, kuid soovime
ravimeid saada India hinnaga.
Tulevikuplaanis näevad diskussioonis osalejad
küsimusi seoses personaliseeritud meditsiiniga – tekib küsimus, kuidas ravimeid
hinnata ning kuidas saada reaalseid andmeid?
Erki Laidmäe sõnul käib selleteemaline
diskussioon kogu Euroopas ning individuaalsemal hüvitusskeemil on nii
pooldajaid kui vastaseid. Laidmäe tõi välja, et liialt personaliseeritud süsteem pole jätkusuutlik.
„Raviotsuste tegemisel on oluline, kuidas reageerib keskmine patsient, seega on
kliinilised uuringud vältimatud.
Ravimitest rääkides tuuakse välja, kui hästi ravim töötab,
mitu aastat juurde annab, kuid lisanduvad aastad ei ole vaid ravimi toime. Kasutusel
on küll riski- ja kulujagamise skeemid ja riskijuhtimise plaanid, kuid need
pole võluvitsad,“
võttis
Laidmäe kokku.
Diskussioonis toodi välja, et üha enam räägitakse
kliiniliste uuringute kõrval ka reaalelu andmete (RWD)
kasutusele võtmisest. „Meeldib see
meile või
mitte, kuid vajame uusi lähenemisi nende patsientide toetamiseks, kelle jaoks
pole kulutõhusat ravi. Võrdne ligipääs on kõige lihtsam variant, kui ravi on kuluefektiivne ja hüvitatud. Kui
sellist võimalust ei ole, peame leidma uusi lahendusi,“ rääkis dr Padrik.
Tõstatati ka küsimus, kas vähiravimeid peaks hindama
samamoodi nagu teisi ravimeid? Dr Kaare pakkus välja, et erinevatele haigustele
võiks
kehtida erinevad hüvitamise tasemed. „Haruldaste haiguste puhul võiks lävi olla kõrgem. Ka sama diagnoosiga haigustel võib olla esimene ravivalik ei ole haruldane, kuid
kolmas ja neljas ravivalik juba on ja seal vajame juba erinevat
hüvitamisskeemi. Peame selgelt määratlema, mis on haruldane haigus, mis
kliinilise olukorra esinemissagedus, et kulutõhususe mõttes hüvitamine
selge oleks,“ pakkus ta.
Toivo Tänavsuu kinnitas, et pooldab personaalseid hüvitusskeeme,
sest vähiravifondi praktikast saab tuua näiteid, kuidas ravi, mis kulutõhususe kategooria
alla ei mahu, on toiminud. „Räägime uuest era- ja avaliku sektori koostöö mudelist (private public partnership), mis on väga
lubav. Ravim ei pruugi olla efektiivne grupi jaoks, kuid võib olla efektiivne
individuaalse patsiendi jaoks. Haigekassa saab oma reeglid seada ning neil on
olemas võimekus ravi tulemust mõõta,“ arvas Tänavsuu.
Maris Jesse oponeeris, et sellist mudelit ei saa
rakendada – kui ravi alustamist toetab
erafond, siis pole haigekassal võimalust osaleda hinnaläbirääkimistel. Jesse nõustus, et on vajadus
personaliseeritud skeemide ülevaatamiseks, kuid antud juhul poleks tegu
haigekassa ning ravimitootjate vahelise hinnakokkuleppega. „Vähiravifond
esindab kindlat patsientide gruppi, kuid haigekassa peab esindama kõikide patsientide
vaadet – sama toimemehhanism peaks kehtima vastavalt kõikidele ravimitele, mitte
vaid vähiravimitele,“ selgitas Jesse.
Dr Padrik nõustus, et süsteem pole lihtne, kuid uutele
lahendustele tasub juba mõtlema hakata: „Personaliseeritud meditsiin on tulekul ja mõne aasta pärast on
pilt teine. Patsientide grupid on nii väikesed, et randomiseeritud uuringuid ei
saa teha, seega meetod kulutõhususe hindamiseks enam ei toimi. Samas peame otsima ka
mitteefektiivsemad võtted
ning nende osa vähendama – see on sama protsessi teine
pool,“ arvas dr Padrik.
Diskussiooni kokkuvõttes tõdeti:
·
Kui tahame paremaid tulemusi ning
innovatiivseid ravimeid kiiremini kättesaadavaks muuta, vajame rohkem
ressursse,
·
vajame uut vähistrateegiat,
·
peame mõtlema riski- ja kulujagamise mudelite arengule,
·
kõikides riikides on üleval küsimus, kuidas
hinnata ravimite väärtust, kas vaadata haiguste profiili ning kas ravimite
hüvitamiseks sisse seada erinevad tasandid,
·
randomiseeritud kliinilisi
uuringuid peavad täiendama
reaalsed patsientide raviandmed,
·
võiksime õppida teiste riikide
kogemusest, kus on olemas täiendavad fondid uute ravimite rahastamiseks.
Raport:
Comparator report on patient access to cancer
medicines in Europe revisited.
Jönsson, Bengt; Hofmarcher, Thomas LU ;
Lindgren, Peter and Wilking, Nils (2016)
http://lup.lub.lu.se/record/d8ee8fd1-f778-4525-a180-301faa9ac666
Raporti tutvustus ning sellele järgnev
diskussioon toimus 19. oktoobril kell 10-13 Radisson Blu Sky Hotellis (Rävala
pst 3).
Ümarlauda korraldas European Federation of
Pharmaceutical Industries and Associations (EFPIA) koostöös Swedish institute
for Health Economics`iga (IHE) teadlastega ja Eesti Ravimitootjate Liiduga.