Ameerikas käivad raamatumüüjad, misjonärid või kes tahes ukselt uksele ja seda peetakse tavaliseks. Mõnes teises Euroopa riigis käivad koolilapsed samamoodi ja koguvad kooli või mõne ürituse jaoks annetusi. Eestlases tekitab aga otse abipalvega tema poole pöördumine sageli ebamugavust. Me ei ole sellega lihtsalt veel harjunud.
Sellise järelduseni jõudsime, kui kogusime sel suvel annetusi vähiravifondi “Kingitud Elu”. Tundsin seda ise nii laulupeol kui ka õllesummeril fondiga väljas olles. Annetajaid oli palju, noori ja vanu, väga erineva ühiskondliku positsiooniga. Samas oli ka neid, kelles meie ettepanek toetada vähihaigeid piinlikkust tekitas, kes põhimõtte pärast kunagi ei anneta või kel ei ole võimalik annetada.
Mõni keeras lausa pea ära kui tema poole pöördusime. Mõne ilmest võis välja lugeda mõtteid stiilis “niikuinii ei jõua annetus sinna, kuhu on mõeldud – pigem kulub fondi ülalpidamiseks või mõneks kõrvaltegevuseks” või “keda ma ikka oma väikese panusega aidata saan”. Mõni tunnistas, et toetab põhimõtte pärast vaid oma peret. Mõni aga väljendas koguni, et igaüks peaks ise enda aitamisega hakkama saama. Oli ka neid, kelle “isiklikku heategevusstrateegiasse” meie fond praegu ei mahtunud.
Mitteannetajad eeldasid üsna sageli, et riigile tasutud maksudest peaks piisama kõigi aitamiseks. Ka meie loodame, et riik on võimeline järjest rohkem moodsat vähiravi rahastama. Kergeid lahendusi Haigekassal vähiravimite tarvis lisaraha leidmiseks aga pole. Seni tahame fondiga aidata võimalikult paljusid vähihaigeid, suunates ka riiki sellele valdkonnale rohkem tähelepanu pöörama.
Kõigi eelmainitud hirmudega ja eelarvamustega saame meie vähiravifondis vastu astuda vaid läbipaistvuse ja avatusega. Vähiravifond “Kingitud Elu” on ökonoomne ja entusiastlik masinavärk. Meie tegevuskulud on ülimadalad: näiteks esimese kuue kuuga fondi kogunenud 140 000 eurost kulus fondi ülalpidamiseks vaid kolm protsenti!
Paljud teenused, nagu näiteks raamatupidamise või õigusabi, saame partneritelt heategevuse korras. Kontorit meil pole, majapidamiskulud praktiliselt puuduvad. Raha me patsientidele ei väljasta, tasume vaid otse nende ravimiarveid.
Fondi palgal on üks inimene – tegevjuht, kes koordineerib vabatahtlikke. Vabatahtlikena käisid meil näiteks abiks ämmaemand, professionaalne viiuldaja, büroojuht, eliitkooli õpetaja, suurettevõtte õigusdirektor ja advokaadibüroo partner.
Seni oleme toetanud seitset inimest, tehes neile moodsad ravimid kättesaadavaks ning pikendades nende elu. Meie toetatavate patsientide hulgas on pereisa, vanaemad-vanaisad, kuid ka üks 19-aastane tudeng. Kõiki neid inimesi oleme saanud toetada tänu annetustele.
Mitme tuhande euro suurune toetus on suur murekoorma kergendus iga vähiga võitleva patsiendi ja tema pere jaoks. Meie ümber on palju neid, kes vajavad kaaskondlaste abi. Vähihaiged, kes fondi poole abipalvega pöörduvad, on raske valiku ees: maksa või sure. See pole liialdus. Võimetus tuhandeid eurosid oma hädavajaliku ravimi eest välja käia, tekitab tuska ja ebaõiglustunnet.
Vähiravifondil „Kingitud Elu” on pidevalt kasvav toetajaskond, kes annetavad vähiravi toetuseks endile taskukohaseid summasid. Fondil on juba ligi poolsada püsiannetajat – kes panustab oma piskust, kes küllusest. Mõni annetab 1 euro kuus, teine 100 eurot või rohkemgi. Ükski summa pole liiga väike, sest tilkadest saab meri ja üksikutest eurodest tuhanded.
Ihhtüoosihaige Kaido imeline lugu näitas, milline võimas jõud peitub ühises solidaarses heategevuslikus jõus. Nahahaigusega poiss igatses uut vanni, kuid sai lõpuks terve uue maja, võib isegi öelda, et täiesti uue elu. Nii võib rehkendada, et kui iga tööealine eestlane panustaks meie vähiravifondi 1 euro aastas, saaksid enam kui 100-200 vähihaiget endale tarvilikud elu pikendavad ravimid. Ühest küljest peaaegu märkamatu panus iga üksiku panustaja eelarves, teisest küljest aga ilmselt elu suurim kingitus igale abivajajale.
Rõõm on näha, et eestimaalased hakkavad annetamist aina rohkem võtma elustiilina ja seda mitte ainult jõukate inimeste hulgas. Nagu veredoonorluses, kus iga toop verd võib otseselt kellegi elu päästa, nii võib ka meie fondis iga euro pikendada kellegi täisväärtuslikku elu oma lähedaste keskel. See on hindamatu kingitus.
Meie fond pakub igaühele võimalust saada püsivaks heategijaks, aidata abivajajaid heas mõttes rutiinselt. Tahame lisaks vähihaigete ravi toetamisele “ravida” ka Eesti kohati enesekesksuse ilmingutega ühiskonda, et õpiksime ühiselt rohkem märkama ja aitama.
Annetamine võib pakkuda ka mängulisust. Näiteks üks arstitudeng lubas endale suve hakul, et panustab eksami positiivse hinde korral meie fondi endale jõukohase summa. Ei tea, kas ta seetõttu pingutas õppimisega rohkem või hoopis vähem, kuid eksam õnnestus ja fondi laekus sada eurot.
Eestimaalased on avastanud, et annetamine ravib neid endid – sisemiselt. Annetades on kõik tervemad – haiged, annetajad ning ühiskond tervikuna. Lõpuks jääb üle vaid öelda suur tänu kõikidele meie fondi toetajatele. Palju tervist!
Kersti Ringmets (Vähiravifondi “Kingitud Elu” tegevjuht)
Link Delfis ilmunud arvamusloole (09.09.2014).