Vähiravifond on rahahulgalt umbes 500 korda väiksem kui Haigekassa. Esitasime Haigekassale mitu küsimust, mis peaksid aitama paremini mõista riiklikke valikuid ning annetajate rolli Eesti tervishoius. Küsimustele vastas kirjalikult Haigekassa avalike suhete osakond.
Kui palju kulub Haigekassal tänavu raha vähiravile?
2018. aasta andmed pole veel kokku võetud, meil on esialgsed andmed 11 kuu baasilt. Eriarstiabi kogukulu onkoloogiale on umbes 108 miljonit eurot. Sealhulgas haiglaravimid umbes 28 miljonit ja soodusravimid umbes 20 miljonit.
Tähtis on, et vähiravi puhul on inimesele apteegist soetatavate ravimite puhul soodustus 100 protsenti, inimene peab maksma ainult 2,5 eurot retseptitasu.
Kui palju kulub Haigekassal tänavu raha vähiravimitele?
Kokku kulub umbes 48 miljonit eurot.
Mitu inimest tänavu Haigekassa kulul vähiravi saavad?
Ligikaudu 50 000 inimest.
Kui palju kasvavad Haigekassa kulutused vähiravile 2019. aastal?
Ei tea veel. Kõik sõltub patsientide arvust, kes järgmisel aastal ravi vajavad. Meil on olemas eelmiste aastate kogemus, kuid lõplik patsientide arv ja neile kulunud ravi summa on teada aasta lõpuks.
Millised uued vähiravimid lisanduvad 2019. aastal Haigekassa kompenseeritavate ravimite nimekirja?
1. jaanuarist 2019 lisame kompenseeritavate ravimite nimekirja seitse uut vähiravimit. Neid vajab kokku ligikaudu 200 inimest ja nende eest maksame ligikaudu 3,3 miljonit eurot aastas. Näiteks on ravikindlustatud patsientidele uuest aastast kättesaadavad uued ravimid kopsukasvaja, luuüdi kasvaja, mao- ja söögitoru kasvaja, neerukasvaja, lümfisüsteemi kasvaja ja leukeemia raviks.
Vähiravifond panustab tänavu vähiravimitesse vahemikus 2,5-3 miljonit eurot. Haigekassal kulub vähiravimitele 48 miljonit eurot. Kas siit võib järeldada, et juba üle viie ja varsti ligi kümme protsenti Eestis vähiravimitele kuluvatest summadest katavad annetajad?
Haigekassa poolt vähiravisse investeeritud 156 miljonit eurot moodustab Eesti vähiravist kokku pigem 98 protsenti. Heategevus katab täiendavalt umbes kaks protsenti. On väga südantsoojendav, et Eestis on palju inimesi, kes on nõus lisaks ravikindlustusmaksule vähiravi täiendavalt toetama.
Tahame rõhutada, et väga, väga suurel enamikul juhtudel maksab Haigekassa Eesti elanike vähiravi peaaegu täies mahus kinni. Juhud, mil Haigekassa ei kompenseeri või lõpetab kompenseerimise, on sellised, kus haigus on kas avastatud väga hilja või on ravi kestnud kaua ja mingil hetkel leiavad arstid, et Haigekassa poolt kompenseeritud kallid ravimid enam selle vähivormi vastu selles staadiumis ei toimi. Otsus tuleneb raviarstide konsiiliumi diagnoosist, seda otsust ei tee Haigekassa töötajad üksi. Heategevusfondid on appi tulnud just sellistel puhkudel – turul võib leiduda mõni uus ravim, mille kohta usutakse, et ta võib inimesele lootust pakkuda ja elu pikendada.
Kui Haigekassa toetab aastas 50 000 inimese vähiravi, siis fond aitab tänavu üle 250 inimese – see on 0,5 protsenti Haigekassa poolt abi saanutest. Vähiravifond pakub diagnoosist tulenevalt vähematele inimestele kallimaid ravimeid kui Haigekassa. Summana on vähiravifondi tulemus suurem kui aidatud inimeste arvus.
Siit jõuame paratamatult ravimite hindadeni. Haigekassal on ravi rahastamisel jätkuvalt rahalised piirangud. Ravimikomisjon annab meile ette summad, mille piiresse peab ravimi hind jääma. Meile on selgelt ette antud soovitus, milline peab olema ravimi kliiniline tõenduspõhisus – teadusuuringutest tulenev teadmine, et ravim on tõhus, tõesti ravib inimese terveks, või parandab oluliselt elukvaliteeti. Fondil on kallite, uuemate ja veel mitte nii põhjalikult uuritud ravimite ostmisel vabad käed. Annetustel põhinevad heategevusfondid ei eksisteeri ainult Eestis, nii toetatakse ravimeid ja raviviise kõikjal maailmas.
Haigekassa peab vähiravifondi tööd ja panust väga oluliseks, seda nii abivajajate aitamisel kui laiema teadlikkuse tõstmisel vähi kohta. Haigekassa ja vähiravifond on näide sellest, kuidas riik ja ühiskond saavad sama probleemi lahendamisse panustada erinevatel viisidel ja me näeme vähiravifondi partnerina, kes seisab sama asja eest, mille eest meiegi – et inimesed saaksid abi.
Kui palju uusi vähiravimeid on Haigekassal nii öelda ootejärjekorras ehk tarnijatega läbirääkimised käivad? Kui homme kõik need ravimid kompenseerida täies mahus, kui palju oleks lisaraha vaja?
Kõige olulisem ei ole mitte lihtsalt uute ravimite arv, vaid see, et me saaksime mõistliku hinnaga just selliseid ravimeid, mis kõige suuremale arvule vähipatsientidest kõige rohkem tervist tagasi tooks ja mille tõhusus oleks teadusuuringutega tõendatud. Riikliku tervisekindlustusena peame kandma hoolt üle 50 000 vähiravipatsiendi eest aastas ja meie eelarvel on piirid.
Miks me seda tõenduspõhisust taga ajame? Loomulikult toimub kõigis sektorites, nii ka ravimitööstuses, pidev tootearendus ja ravimifirmadelt riiklikele tervisekindlustustele suur müük – hea meelega müüdaks ka meile, riiklikule ostjale, väga väga kalleid uuenduslikke ravimeid, mille kohta käivad lootused ei ole end veel paljude patsientide peal tõestanud. Kuna meil ei ole raha teha kalleid eksimusi, uurime tõenduspõhisust enne ostuotsuseid väga põhjalikult.
Kokku on Haigekassas hetkel töös ligikaudu 25 ravimitaotlust. Taotlused on esitanud erialaseltsid ja ravimifirmad, kes tahaksid ravimit patsientidele pakkuma hakata ja tahavad, et need uued ravimid oleks Haigekassa nimekirjas. Taotlusvormidele kirjutatud andmete kohaselt oleks nende 25 taotluse rahuldamiseks vaja umbes 13-15 miljonit eurot igal aastal.
Meie ülesanne on läbi viia põhjalik hindamine. Aga oluline ei ole üksnes raha – tuleb saada aru, millised ravimid inimest ka tõendatult ja olulisel määral aitavad. Paljude ravimite tõenduspõhisus on tagasihoidlik ehk nendest ravimitest saadav kasu on väike. On tõenäoline, et need ravimid ei saa Haigekassa rahastust.
Millest see tuleb, et vähiravifond on mõne miljoni euroga aastas suutnud toetada absoluutselt kõiki inimesi, kes mingit kallist vähiravimit on vajanud (kuulunud fondi sihtgruppi ja meie poole on abipalvega pöördunud), aga samas ütleb riik, et kui kõik need ravimid oleksid Haigekassa poolt kompenseeritud, ei piisaks mõnest miljonist eurost, vaid vaja oleks kümme korda suuremat summat?
Peamiselt sellest, et kui vähiravifondi juurde tuleb üksik patsient, kelle puhul arst on hinnanud, et olemasolev ravi enam ei aita ja on lootus, et uus ravim aitaks, siis vaatab vähiravifond seda üksikut juhtumit ja arvutab, kui palju selle üksiku patsiendi ravi uue ja kalli ravimiga maksaks. Kui ravim lisatakse Haigekassa poolt kompenseeritavate ravimite loetellu, muutub ta süsteemi osaks ning paljudel arstidel on võimalik seda ravimit paljudele teistele patsientidele pakkuda. Kuni olemasolevad, tõenduspõhised ja odavamad ravimid enamiku patsientide puhul töötavad, siis oleme väga kaalutlevad ja põhjalikud uute ravimite lisamisel. Meie jaoks on tegemist kuluga, mida tuleb katta kõikide seda vajavate patsientide jaoks.
Kui me vähiravifondi patsientidest räägime, siis tuleks läbipaistvalt välja tuua see, et väga paljud inimesed, kes vähiravifondi poole pöörduvad, on saanud Haigekassalt pikalt abi. Nii et isegi konkreetsete patsientide puhul peaksime rääkima koostööst, kus Haigekassa on suure tõenäosusega katnud väga suure osa inimese ravikuludest ning vähiravifond tuleb appi olukorras, kus Haigekassa rahastatavad ravimid enam ei aita. See ei tähenda, et Haigekassa ehk meie kõik läbi ühise ravikindlustuse ei oleks inimesele oma abikätt ulatanud.
Kahjuks tuleb tõdeda, et mõned haigused on viimastes staadiumites väga kallid ja inimese tervenemine ei ole alati garanteeritud. Seda on hästi kurb tunnistada, aga mõnikord ei anna ka kõige kallimad ravimid soovitud tervenemist. Inimesed lahkuvad meie seast vaatamata arstide ja süsteemi pingutusele, isegi pärast seda, kui ravisse on Haigekassa aastaid panustanud.
On ju ka juhtumeid, kus ka vähiravifond peab tegema valikud. Alati on võimalik, et turule tuleb mõni nii kallis ravim, et isegi vähiravifondil ei ole võimalik seda inimestele väga pikalt kinni maksta.
Haigekassa eesmärk on Eestis tööl käivate inimeste poolt maksudena antud raha läbi tervisekindlustuse tasakaalustatud arendamine. Kuna maksumaksja poolt antud vahendid on selgelt piiritlenud ja soovid on jätkuvalt võimalustest suuremad, siis meie kohustus on teha valikud. Haigekassa raha on nagu suur tekk, mis on laotatud kõikide arstiabi vajavate haigete üle. Kui me tõmbame ühtedele tekki rohkem peale, tõmbame me teistelt selle maha. Tekk ei saa kunagi olema nii suur, et selle ühte otsa sikutades keegi teine katmata ei jääks. Kui me rahastame ühte ravi ja see ületab meie eelarvet, tuleb see summa võtta ära kelleltki teiselt.
Ravimite hindamisel on üks komponent kulutõhusus. Kas Eestis on jätkuvalt kulutõhus see elu, mille hind (inimese täisväärtuslikult elusana hoidmiseks vajaliku ravi hind) ei ületa 40 000 eurot aastas (kolmekordne SKT elaniku kohta) või on kulutõhususe arvutuskäigud vahepeal kuidagi muutunud?
Kulutõhus ei ole väljend, mida kasutatakse inimese elu kohta. Mitte kunagi. Palun ärge teie ka seda niiviisi kasutage, see on vale tähendus. Kulutõhususest räägitakse ravimi puhul ja see annab vastuse küsimusele, kas see ravim täidab lubatud raha eest oma eesmärki ehk inimene elab pikemalt või saab terveks. See sõna külvab ühiskonnas viha ja on ebaõiglane meie kõigi ühiselt makstava ravikindlustuse suhtes.
Haigekassa rahakott tundub suur ja mõõtmatu, aga tegelikult võib tuua selge võrdluse perekonnaga. Perekond peab investeerima majapidamiskuludesse, transporti, pereliikmete haridusse, tervisesse, toitu, meelelahutusse. Kõigis neis eluks vajalikes olukordades on erinevate hindadega valikuid ja perekond peab tegema oma eelarve piires valikud. Kui laps tahab ülikooli minna, on tal valida riiklik ülikool, eraülikool, stipendiumiga õppekoht välismaal ja ilma stipendiumita õppekoht Ameerikas, mille kulu neljaks aastaks võib olla näiteks 250 000 eurot. Kõige kallim versioon võib anda “kõige parema hariduse ja kõige paremad kontaktid”, kuid kui perekonnal ei ole liiga palju vahendeid, peavad nad vaatama, kas see raha saaks tulla millegi muu arvelt – teiste laste kooliraha arvelt, võib-olla müüma oma kodu. Või otsustatakse, et see variant on siiski liiga kallis ja laps läheb riiklikku ülikooli kodumaal. Ka vanemate pereliikmete hooldekodu valikutega on mõnikord sarnane valik – väga kallis erahooldekodu on kindlasti luksuslikumate tingimustega kui tavaline riiklik hooldekodu, millele on lisaks veel pikk järjekord, ning see luksus ja lisatähelepanu võib isegi pereliikme elu pikendada. Väheste vahendite olemasolul peab mõtlema, mille arvelt see investeering saab tulla.
Kas Haigekassa peab olukorda, kus osa vajalikest kuludest vähiravis katavad annetajad, täiesti loomulikuks ja kõigiti normaalseks? Ehk siis me ei peakski pürgima selle poole, et riiklik tervisekindlustus katab maksumaksjatest vähihaigete kõik mõistlikud ja hädavajalikud ravikulud?
Ravimid on väga kallid, mõnede hinnad küündivad ühele patsiendile aastas poole miljoni euroni. Piiratud vahendid meie ühises rahakotis tähendavad seda, et me ei saa lubada kõige kallimaid ja uuemaid ravimeid ning ei pruugi ilmselt kunagi saada. Meie peame lahendama ravimite rahastamise küsimusi süsteemselt, pidades silmas kogu ühiskonna vajadusi ehk kui palju ning millist ravi erinevad haigused vajavad nii täna kui ka kümne aasta pärast. Püüame alati alla kaubelda ravimite maksumust, et meie ühises kassas oleva raha eest saaksid abi võimalikult paljud inimesed, sõltumata diagnoosist, häälekusest või meediast.
Ravimid, mille maksumus ja ravitulemus on meie eelarvet arvestades vastuvõetavas tasakaalus, saavad igal juhul kõikidele kindlustatutele kättesaadavaks. Loomulikult pürgime parema tulemuse poole ja igal aastal meie võimalused ka laienevad. Siiski pole maksumaksja meile nii palju raha eraldanud, et kõiki ravimeid jõuaks ära osta. Nii vähiravifond kui Haigekassa peavad siinkohal töötama õlg õla kõrval koos ravimifirmadega, et pakkuda vajalikke ravimeid jõukohase hinnaga. Olukordades, mil ravimifirma ühel või teisel põhjusel ei saa haigekassa rahalistele võimalustele vastu tulla, on vähiravifondil võimalus olla tänu annetajatele paindlikum.