Oleme abikäe ulatanud pereemale Anu Meristele (52), et rahastada tema rinnavähiravi, maksumusega umbes 5000 eurot kuus. Anu oli ka meie abisaajate esindaja 2024.aasta augustis toimunud heategevuslikul perepäeval ja jalgpallimatšil Roosa Jalgpall, mis leidis aset Tartus JK Tammeka staadionil.
“Oleme oma perega minu loo osas alati avatud olnud. Kui jagada lugu oma näoga, on teistel kergem toeks olla, sest inimene kardab eelkõige tundmatut,” kirjutab Anu. “Seetõttu otsustasin ka öelda jah Roosa Jalgpalli heategevusürituse ettepanekule seekord minu kaudu Vähiravifondi Kingitud Elu toetada.”
Anu lugu algas 2015.aasta sügisel kui ta oli 43-aastane. “Meie kolmest tütrest noorim alustas viimast lasteaia-aastat, keskmine läks 10. ja vanim 12. klassi. Olime otsustanud parima sõbrannaga niisama rinnakabinetti minna. Seal ei tuvastatud midagi ja öeldi, et teeme vanuse tõttu ikkagi mammogrammi. Kahjuks ilmnes ruttu, et vajan lisauuringuid. Selgus, et mul on agressiivne rinnavähk, mis oli juba lümfidesse jõudnud.
Kohe alguses võtsin lähenemise, et ma ei guugelda ega kuula teiste lugusid – kartsin, et saan teada midagi halba ja ma ei tule sellega toime. Minu toonane raviarst leidis, et ette pole mõtet muretseda ning teemadega tegeletakse, nagu need ette tulevad.
Sain varsti ise ka aru, et pole mõtet ette nutta, hoopis kergem on astuda edasi nägu naerul ja nautida igat head hetke – nii oli ja on lähedastel minu diagnoosiga kergem toime tulla. Sama kehtis ka sõpradega suhtlemisel. Tegin selgeks, et haletsemises ma abi ei vaja – sellega tulen ise toime, küll aga vajan abi, et olla jätkuvalt optimistlik, nagu see juba minu loomuses on. Õnneks said kõik mu mõttest aru ja nii panime edasi! Tõsi, keemiaravi kulges raskelt ja vahel hakkaski endast nii hale.
Keemia- ja kiiritusravi järgsel suvel käisin ringi vahva siilikaga ja sain peale tabletiravi. Ootamatu tagasilöök saabus 2021.aasta koroonasügisel kui analüüs näitas, et nüüd on taas midagi valesti. Kasvajamarker oli tõusma hakanud. Selgus, et on tekkinud metastaasid maksas. Oli lõikus ja sain uue ravi. Kahjuks selgus mõne kuu möödudes, et uus ravi ei toimi. Vahetati veelkord ravi ja veelkord, kuni 2024 kevadel selgus, et kõik Tervisekassa võimalused on nüüd ära kasutatud.
Jäi vaid võimalus pöörduda Vähiravifond Kingitud Elu poole. Kui raske oli seda taotlust esitada – kõik tundus nii lõplik. Samas oli selles taotluses nii palju lootust. See JAH tuli ühel ilusal suve alguse pühapäeval, kui koos noorima tütrega, kes nüüdseks on 14-aastane, balletti vaatama läksime. Milline emotsioonide uperpall!
Lisaaeg on hindamatu väärtusega ja nagu minu parim sõbranna ütleb: unistada tuleb suurelt, sest siis on ka lootust imele. Mina ja meie lähedased ning sõbrad on olnud aastaid Vähiravifondi Kingitud Elu püsiannetajad, sest abivajaja kõige suurem motivaator on lootus. Nii kaua kuni kestab lootus, on jaksu astuda. Siiras tänu kõigile, kes leiavad võimaluse kinkida abivajajatele lootust. Paneme edasi!”